Klassikaline psühholoogia väidab, et inimene tajub maailma põhiliselt 5meelega – nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise ja kompimise abil, kusjuures 80%informatsioonist saadakse nägemismeele kaudu.
Inimene eristab värve nagu helisidki vastavalt silma ja kõrva võimalustele.
Värvidel, helidel, lõhnadel ja maitsetel on meie meeltele umbes samasugune mõju nagu söögil seedeorganitele: nad on tunnetuslik toit, mida tarbib meie psüühika selleks, et infovahetust organismi ja keskkonna vahel töökorras hoida.

PUNANE on energia ja aktiivsuse värv. Ta on võitlev, ärritav, isekas ja agressiivne. Tõstab vererõhku ja pulsisagedust. Punane õhutab tegudele, peegeldab elujõudu, soove ja kirgi, rõõmsat aktiivsust, võitlusvalmidust ja eneseusaldust. Inimene, kes armastab punast värvi, on valmis iseendale uusi ülesandeid otsima ning nende lahendamiseks kogu oma jõu ja võimed mängu panema.
Inimene, kes alati ja igal pool punast värvi eelistab, võib aga Sveitsi psühholoogi Max Lüscheri arvatesosutuda kiitlejaks, praalijaks, vahvaks rätsepaks, kes tabab seitse ühe hoobiga. Punase värvi suhtes sallimatu inimene on nagu märter, kes alatasa on mures omasuure vastutuse pärast, kel pole kunagi millekski aega ning kes kahtlustab, kas teda ikka mõistetakse ja kiidetakse piisavalt.
Punane väljendab erutuvust ja liikuvust, seepärast ka tuld, armastust, uhkust, verd, võimu, võitlust, kirge, vaenu ja hädaohtu. Võib tajuda ohuna, seetõttu värvitaksegi ohtu tähistavad esemed punaseks: punane tuli valgusfooris sunnib juhti peatuma, tuletõrjevahendite punane toon on häiresignaaliks.Kunstiloomingust võib näiteks tuua Van Goghi maali “Öine kohvik”, kus õrn roosa ja veripunane kokku loovad põletava põrgu atmosfääri.Punased laternad ning punane iterjöör on domineerinud avalike majade eestubade sisekujunduses.
Punane erutab ja kütkestab vaatajat. Kuningarüüd on sageli olnud punased.Teatrites on toolid ja kardinad pidulikkuse röhutamiseks tihti purpurpunased.
Prantsuse luuletaja Rimbaud ütles, et naist, kes on riietatud punasesse, on kerge võrgutada. Punane võib siin tähendada kihku tunnete järele. Vanas Indias sümboliseeris punane kirge ja naiselikkust.
Slaavlased on kasutanud punast värvust kaitseks kurja pilgu eest. Vanas Hiinas oli punane tseremooniate ja korra värv. Punaseid rõivaid tavatseti kanda suvel, rõhutamaks rõõmu ja ilu. Ka Eesti rahvamütoloogia seostab punast elu, tervise, rõõmu ja uhkusega. Pidulikud seelikud on paljudes maakondades punased olnud.

ORANZ mõjub kuumana, kuiva ja tihke ja kompaktsena, ta stimuleeerib ja kannustab, kütkestab ja soojendab oma paistega.
Oranz sümboliseerib ülevoolavat ja puhast rõõmu, aga ka julgust, võimsust, luksust, uhkust ja karjerismi.
SININE rahustab meeli , lõõgastab närve, aeglustab mõttetegevust. Sinine on rahu ja harmoonia. Teda on peetud ka hingelise tundlikkuse ja intuitsiooni, sisekamuse värvuseks. Ent kui sinise keskel pikka aeg aviibida, võib see värvus mõjuda külmana. Sinine seostub tundesügavuse, rahu ja vaikusega, ühendava või kaugustesse pürgiva kurvameelsusega. Tumesinine viitab ka kohanemisele olemasolevate võimalustega, valmisolekule anda ja loobuda, tagasihoidlikkusele.
Sinine kui tundlikkuse ja kõikemõistvuse värvus tähistab ühteaegu nostalgilist leppimist olemasolevaga ja andumist kui ka võimalust olla samaaegselt eemal ja ära.
Sinist alati ja kõiges eelistav inimene on Max Lüscheri arvates üsna tõenäoliselt heasüdamlik ingel, kes on võtnud nõuks enesesalgamisest ja eneseohverdamisest rõõmu tunda. Ta on järeleandlik, valmis kompromissideks, rahusobituseks ja leppimiseks. Sinist vihkav inimene on kui saatan, kes esimesl pooltunnil on veetlevuse kehastus, teisel pooltunnil kannatav ja kolmandal tunnil taas üksinda.
See värvus sümboliseerib hämarikku ja videvikku, usku, truudust, viljakust, lõpmatust, ta vaigistab ja hellitab nagu meri.
Schelling on öelnud, et sinine on magava mere rahu.
Kandinsky leiab, et sügavsinine tundub läbistava jõuna: mida sügavam sinine on, seda enam kutsub ta inimesi lõpmatusse, äratab temas soovi puhata, kuid võib tekitada ka ülitundlikkust.
Sinine on taeva värvus. Mustjassinine väljendab mõõtmatut nukrust, kurbust.
Rudolf Steiner iseloomustab sinist valgust neelavana, sinisesse võib uppuda.
Goethe on öelnud, et sinine on köitev eimiski- niisama meelsasti, kui saadame pilguga eemalduvat, niisama meelsasti vaatame ka sinist.Ja mitte ainult seepärast, et se värvus meid ei rõhu, vaid ka seepärast, et takutsub meid kaasa.
Vanas Roomas peeti sinist jumalate värvuseks. Slaavlastele on sinine olnud hädade eest kaitsjaks, Indias on Krishnat ja üldinimlikku armastust
seostatud sinisega. Eestis on sinine tähistanud truudust, usku, tumesinine ka leina. Sinist on peetud ka intellekti värvuseks.
LILLA püüab ühendada punase impulsiivsuse ja sinise pehme alistuvuse, esindades niimoodi ühildumist. Lilla on üleminek, salapära, unistused ja fantaasia.
Prantsusmaalt on alguse saanud nimetada homoseksualiste, kes on viinud erootika mõnikord kultuseni, “lilladeks”, Rooma.Katoliku kiriku kultuuris ttähendab sügav lilla aga siirast patukahetsust, leplikkust, alandlikkust.
ROHELINE on looduse, haljuse värvus, mis”laeb ja aitab ennast leida. Roheline leiab tasakaalu ja loob harmooniat: linnaväsimust läheme välja puhkama ja energiavaru taastama ikka maale.
V. Kandinsky kirjeldab rohelist kui liikumatust, vaoshoitud jõudu, mis võib kohe uuesti aktiviseeruda. Rohelises on peidus eluvõimalus, mis on täiesti puudu hallis.
Puhast rohelist võrdleb Kandinsky “kodanliku rahuloluga”- absoluutse konservatiivsuse ja kindlameelsusega.
Rohelist seostatakse enesega rahulolu, sisemise tasakaalu ja oma õiguste eest seismisega. Max Lüscher kirjeldab rohelist armastavat inimest väärika aadlikuna, kelle käitumine vastab tema tõekspidamistele ja kelle deviisiks on “nobless obliga” – “seisus kohustab”.
Vanas Hiinas on rohelist seostatud humaansusega, Eestis kevade, rõõmu, kasvamise, lootuse ja eluvõimalustega.