Essee nimetust kasutatakse tänapäeval paljude kirjalike tekstide kohta. Esseel on auväärsed traditsioonid: esseeks kutsutud tekstiliigiga seostusid varem teatud kvaliteedi- ja stiilinõuded.

Sageli on arutletud selle üle, mis on kirjandi ja essee erinevus. Seda ei ole kerge teha, sest terminit essee kasutatakse üsna vabalt. Ka erineb selle mõiste tähendus erinevates kultuurides ja kirjandustes mõnevõrra. Inglise keeles puudub eraldi mõiste kirjandi kohta, seal nimetatakse ka kirjandit esseeks.

Saksa ja prantsuse kultuuritraditsiooniga maades, kuhu kuulub ka Eesti, peetakse esseeks isikupärase mõttemaailma ja keelekasutusega tekste, mis esitavad autori nägemuse mingi probleemi või nähtuse kohta, seda teadusliku täpsusega põhjendamata.

Essee võib sisaldada 50% ulatuses teiste mõtteid, mida on seostatud iseenda seisukohtadega.

Ka vormilt on esseed raske kirjeldada, sest ta vormivabadus on suur. Tähtis ei ole vormikindlus: kui tekst on nauditavalt kirjutatud, isikupärane ja loominguline, siis loetakse seda esseeks, kuigi tal puudub võibolla sissejuhatus või selgelt eristuv lõpetus. Seega tundub, et essee ja koolikirjandi erinevus on põhiliselt meisterlikkuses.

Essee võib olla lühike 2-3 leheküljeline või pikk väljaarendatud tekst. Seal on lubatud teksti puudutavad keele- ja vormieksperimendidki. Pikkusest ja vormist sõltumata peab tekstist olema nähtav autori mõtete kulg ja areng. Teksti peaks iseloomustama analüüsiv laad, et kirjutaja mõttekäik oleks kergesti jälgitav.

Esseele on iseloomulik täpne ja isikupärane stiil, mis peab aitama kaasa sisu mõistmisele ja selle jälgimisele. Kasutatakse mitmesuguseid väljendusvahendeid: kujundlikkust, suhtumist väljendavaid sõnu, mõisteid ja andmeid.

Essees saavad kokku köitev mõte ja andekas sõna.

Kirjutada esseed tähendab mediteerida.