MIS ON BATIKA?

Batika on väga ammustest aegadest tuntud kangaste kaunistamise viis. Kuid seda tehnikat võib teha ka teistele materjalidele: nagu näiteks paberile, nahale, munale. Suhteliselt väikese vaeva ja vähese ajaga valmivad originaalsed tööd. Erilise võlu sellele tehnikale  annab pragudesse tungiv värv mis moodustab juuspeentest joontest koosneva mustri- kraklee.

Batikal on oma „ego”. Sa ei saa kunagi sada protsenti ette määrata, mis peab täpselt välja tulema , batikal on oma iseloom, mis algset mõtet omasoodu edasi arendab.

AJALOOST

Batikatehnika päritolu ei ole võimalik väga täpselt kindlaks teha.Tekkekohaks on Ida-Aasia piirkond ja arvatakse, et 6. sajandil seal seda tehnikat juba tunti. Ajalooliselt tõestada  on võimalik batikatehnikat alates 1670.a. Arvatakse, et mitmed aasia rahvad, kes erinevatel aegadel Indoneesia saartele rändasid tõid selle oskuse kaasa ( turkmeenid, indialased, hiinlased). Kindlasti võib väita , et batika just Indoneesias ja täpsemalt Javal saavutas oma õitsengu. Batikakoolid eksisteerivad tänapäeval Javal ja Tseilonil. Käsitsi toodetud batikatehnikas esemed on nende koolide ehk täpsemalt töökodade tähtsateks eksportartikliteks. 19. saj. teisel poolel tõid hollandlased, kelle kolooniaks Java oli, batikatehnika Euroopasse. Mitmesugused kunstnikud vaimustusid sellest ja näitasid oma töö tulemust 1900. a. Pariisi maailmanäitusel. Sealt alates levis see eksootiliselt uhke tehnika naabermaadesse. Ühes saksa käsitöökirjas propageeriti seda järgnevalt: Kes arvab, et see tehnika on vaevanõudev,veendub varsti vastupidises. Igatahes oli sel juhul juttu pintslibatikast, mis erineb tjantingist. Tjantingi puhul on tegemist peene lineaarse kujundiga, mis meenutab pigem joonistust. Suuremad pinnad täidetakse ka tjantingbatikas pintsliga.