Laotöötaja Anette Kuusik käis välispraktikat sooritamas Hispaanias, Valencias 2019/20 õppeaastal Erasmus+ programmiga. Teda juhendas ja oli toeks organisatsioon Esmovia. Oma praktika viis Anette läbi ettevõttes nimega Comuval SL, mis tegeleb põhiliselt elektriteenustega.
Anette; kindlasti osaleksin veel õpirändes, kuna see kogemus on ainulaadne ja see on tõeliselt super võimalus näha ja teha selliseid asju mida niisama ise ei saaks teha.“
Anette praktika kokkuvõte:
Minu praktika toimus Hispaanias, Valencias. 11. novembril saime oma grupiga Tallinna lennujaamas kokku ja asusime teele. Meie lend oli ümberistumisega, kõigepealt sõitsime Saksamaal asuvasse Frankfurti lennujaama ning sealt otse Valenciasse. Oleksime peaaegu Valencia lennult maha jäänud, sest väravat oli muudetud ja me ootasime vanas väravas, kuni saime aru, et midagi on valesti. Me küsisime üle ja pidime jooksma teisele poole lennujaama, aga õnneks me jõudsime viimasel hetkel ning kõik läks hästi. Jõudsime kohale öösel ning meid ootasid kaks taksojuhti “Esmovia” sildiga. Lennujaamast välja astuda oli veider tunne, kuna väljas oli soe ja ümbrus oli nii teistmoodi, tundus nagu ma näeks und või oleksin filmis. Taksojuhid viisid meid korteri juurde, kus meid ootas tugiisik Vaida. Ta näitas meile korterit ja andis võtmed, bussikaardi, kingituseks riidest koti ja valencia kaardi. Tubade jagamine läks õnneks lihtsalt ja kõik olid rahul sellega, mis said.
Järgmine päev saime Vaidaga kell 9 korteri ees kokku ning läksime kõik koos bussiga Esmovia peakontorisse. Meile tehti erinevaid loenguid, kus räägiti meie töökohast ja mida me seal tegema hakkame, viisakast käitumisest, õpetati kombeid ning erinevaid põhilauseid ja väljendeid, mida me peaks oskama. Peale seda oli meil vaba aeg ning kell 16.00 käisime linnatuuril. Andrea, kes meile tuuri tegi, rääkis palju põnevaid asju linna ning ajalooliste hoonete kohta.
Järgmine päev oligi esimene tööpäev, läksime kella üheksaks Esmovia ette ning meid juhatati töökohtadesse. Mina ja Katrin olime samas firmas nimega Comuval, nad tegelevad põhiliselt elektritöödega, teevad elektrikappe ja käivad kohapeal paigaldamas seda, mida vaja. Meie töökoht asub 5 km linnast väljas, Picanyas, saame sinna ja tagasi bussi ja metrooga. Meie töökoht on rongipeatusest umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Picanya on armas ja rahulik vald, kus elab 11,000 inimest. Seal on üks sild, kus all jooksevad kanad muru peal ringi – neid on alati tore nii vaadata. Tööjuures juhendas meid Felix, kes tundub olevat ka laojuhataja. Neil pole otseselt ladu, kust oleks vaja midagi komplekteerida. Tihtipeale pidime istuma, sest meile ei olnud tööd anda, aga me saime teha inventuuri, koristada, korrastada riiuleid, silte välja printida ja kiletada. Nad olid laiendamisega poole peal ja viskasid palju vanu asju ära, nii et me üldiselt aitasimegi sellega. Tööjuures oli ka teisi praktikante, kellega me suhelda saime.
Nädalavahetuseti ja mõnikord ka peale tööd käisime linna peal ringi vaatamas ja avastamas. Linn on iseenesest väga ilus ja hoonete arhitektuur on täiesti teistmoodi. Inimesed on kõik super sõbralikud, kuid väga harjumatult aeglased. Paljud ei räägi inglise keelt, kuid alati saab hakkama sellegipoolest, väga kasulik on olnud selleks Google translate.
Harjumisega läks aega, see võõras tunne, et näeks nagu unenägu, hakkas alles poole olemise peal kaduma. Iseseisev elu on tegelikult palju kergem, kui arvasin, ainult toidupoes peab nii palju käima, seda ma ei oleks osanud arvata.
Ma ei teadnud, mida õpirändest oodata, kuid olen väga õnnelik, et otsustasin osaleda. See on aidanud mul saada palju iseseisvamaks ja tean, et saan kindlalt iseendaga hakkama. Algul tundus see aeg nii pikk, kuid tegelikult on see läinud väga kiirelt ja palju on selle ajaga tehtud saadud. Kindlasti osaleksin veel õpirändes, kuna see kogemus on ainulaadne ja see on tõeliselt super võimalus näha ja teha selliseid asju, mida niisama ise ei saaks teha. Huvitav on näha kuidas teistes kultuurides asjad töötavad ja toimivad ning ma olen väga tänulik, et sain sellist asja kogeda.