Pärnumaa Kutsehariduskeskuse ärikorralduse õpetaja Riina Tomast külastas Erasmus+ programmi raames Omnia Kutsekooli Espoo linnas, Soomes.
Loe lähemalt Riina põhjalikku kokkuvõtet stažeerimisest:
Olin ajavahemikul 26.11-2.12.2018 Topi Lindgreni töövarjuks. Omnia koolis on õpilastel võimalik õppida väga erinevatel erialadel. Õppija vanus alustades on reeglina 16 ehk siis sisuliselt alustatakse õpinguid peale põhihariduse omandamist. Omnia koolis on võimalik õppida ka peale keskhariduse omandamist.
Peamised valdkonnad, mida õpetatakse on järgmised:
– Kultuuri osakond ehk käsitööoskused – metallitöö, tislerid, rätsepad ja meedia-assistent;
– Turism, caitering ja kodumajapidamine – giid, kelner/ettekandja, kokk, vastuvõtu administraator, kodukoristaja, kodu majapidaja;
– Sotsiaal ja tervishoid – põetaja, juuksur, iluterapeut, ilukonsultant;
– IT, IKT, ehitus ja hooldus jne
– Ärikorraldus.
Suur osakaal on töökohapõhisel õppel. Koolis õppimine vaheldub 10 nädalaste praktikatega. Õpitakse üks moodul ära ning siis praktiseeritakse seda. Enamus oma töövarjuks olemise ajast veetsin nö „avatud klassiruumis“. See tähendas seda, et ühes ruumis asusid erinevate kursuste õppijad. Igal ühel olid omad ülesanded ja nad said neid siis terve päev teha. Lisaks põhiõpetajale oli klassis alati abiõpetaja, kelle roll oli märkida puudujaid ja toetada õpilasi, kuid nad ei võinud töid hinnata. Abiõpetaja jälgis, et kõik kohale tulnud teeksid tööd ja kui neil esines takistusi, siis püüdis neid järje peale aidata. Lisaks põhiõpetajale käisid „avatud klassiruumis“ kokkulepitud aegadel teisedki õpetajad: näiteks inglise keele õpetaja või siis õpetaja, kes aitas õpilasi järgi matemaatikas või füüsikas. Seltskond selles klassiruumis oli kirju ja rahvusvaheline. Klassiruum ise oli sisustatud arvutite ja grupitööks sobilike laudadega.
Kõige huvitavam minu jaoks oli see, kuidas õpetaja ja praktikakoht koostööd tegid. Ühel õpetajal on seal c.a 20 õpilast, kelle praktika eest nad vastutavad. Õpilane ise otsib endale praktikakoha. Praktika on tasustamata ja tööandjas on üsna rõõmsad praktikantide üle. Iga praktika ajal tuleb õpilasel täita konkreetseid ülesandeid, mis lepitakse kokku kolmepoolselt – kool, õpilane ja praktikakoht. Kooli esindajaks on õpetaja. Õpetaja roll on välja selgitada, kas õpilase leitud praktikakoht on sobiv. Seega teeb õpetaja esmase hindamise enne õpilase tööle minemist. Praktika kestab ühel korral kokku 10 nädalat. Õpetaja roll on teha pistelisi kontrolle praktikaettevõttesse ja veenduda, et õpilane saab täita talle ettenähtud ülesandeid. Peale praktika sooritamist toimub praktika lõplik hindamine. Reeglina toimub see hindamine praktika ettevõttes, millest võtavad osa praktika juhendaja, õpetaja ja praktikant. Lõpphindamise eesmärgiks on välja selgitada, kas praktikant on saavutanud vajalikud õpiväljundid ja kui mingi ülesanne jäi tegemata, siis selgitada välja põhjus.
Näiteks osalesin ühe õpilase tanklas tehtud praktika lõpphindamisel ning seal selgus, et õpilane ei saanud välja töötada reklaammaterjali konkreetsele ettevõttele, sest kogu turunduslik tegevus käis tsentraliseeritult. Praktikaettevõtte poolne juhendaja andis lõpphindamise käigus hinnangu ka üldisematele võtmepädevustele – näiteks kas õpilane oli hilineja või alati täpne ja korrektne, kuidas tuli õpilane toime lisaülesannetega, kuidas allus korraldustele, kas õpilane oli viisakas suhtleja, kuidas ta sai hakkama ootamatute olukordadega. Praktika lõpphindamiseks oli koolil välja töötatud vorm, mis siis õpilase juuresolekul ära täideti ning mis oli aluseks ka lõpphinde välja panekuks ja tunnistuse väljastamiseks.
Topi rääkis, et mõnikord püüdsid ettevõtjad praktikante lihttöölistena ära kasutada. Näiteks ärikorralduse õpilased pidid laos riiulitele asju tõstma ja põrandaid pesema ja nii nädalaid järjest ning õpilased ei saanud reaalselt praktikaülesandeid täita. Sellised asjad avastati reeglina just selle vahehindamise käigus, kus õpetaja külastas praktikanti tema töökohal ja tutvus reaalse olukorraga. Reeglina selliste ettevõtetega koostöö lõpetati ja nad lisati nö „musta nimekirja“, et järgmisel korral juba õpilasi mitte sellele tööle lubada. Loomulikult on sealgi õpilasi, kes ei saa õppimise või praktikaga hakkama. Nende „avatud klassiruumi“ süsteem, minu arvates väga toetas õpilast, sest ta saab kõike teha omas tempos.
Teine huvitav süsteem, mis minu arvates võiks rakenduda Eestiski, on kutsekooli õpilastele pakutav võimalus saada lisaks gümnaasiumi haridus.
Näiteks võis õpilane hommikupoolikul osaleda kutseõppes ja teatud päevadel nädalas õhtupoolikutel õppida gümnaasiumi lõpetamiseks tarvilikke aineid. See küll polevat väga populaarne, ca 10% õpilastest on üldse võimelised selliselt õppima, kuid neil on see võimalus olemas.
Mul on väga hea meel, et sain kohtuda Omnia koolis Mimmi Heiniöga, kes on digitaalse õppimise ekspert. Meie kohtumine kestis kahjuks ainult tunni, kuid sain väga väärtuslikku infot uute digikeskkondade kohta, kus erinevaid õppematerjale koostada. Teine oluline teadmine, mis sellelt kohtumiselt meelde jäi, oli protsess, kuidas nad õpetajatel aitavad uute ja kaasaegsete tehnoloogiatega kohaneda. Peaasjalikult toimub see toetatud koolituse kaudu ja mentorluse korras.
Tänan kogu projektmeeskonda, kes tegid selle Erasmus+ kogemuse reaalsuseks. Aitäh!
