Andre Kägol oli võimalus Erasmus+ programmi abiga käija õppepraktikal 23.01-23.02.2020 Hispaanias. Õppepraktika toimus ettevõttes Simar Informatica S.L. Üliägedalt kirjutatud Andre praktikakokkuvõttega saad tutvuda allpool:
Alustaks kokkuvõtet sellega, et kogu see üritus välismaal oli hästi planeeritud ning kõik oli sujuv ning probleemideta. Sinna minek algas Lux Expressi bussiga Riiga, kust võtsime takso lennujaama. Lennujaamas tekkis väike üllatav situatsioon, kus turvatöötaja leidis minu kotist pisikese kruvikeeraja, mis meenutas natuke terariista. Kuid nad ei hakanud sellest suuremat asja tegema ning tagastasid selle mulle. Ma polnud kunagi varem lennukiga sõitnud ning kui õhku tõusime, olin veendunud, et nüüd on kõik – mats ja maaühendus. Peale pikka paanilist ärevusseisundit jõudsime lõpuks Madridi. Madridis on tohutult suur lennujaam hoopis teistsuguse süsteemiga, kui seda oli Riia lennujaam, kuid õnneks oli seal aega lahendada, et kuhu ja millal peab minema. Madridist läksime uuesti lennukile, sihtkohaks Astuuria. Saime autoga oma uude koju ja kõik oli hea.
Esimene päev tööl oli reedene päev, tutvusime oma uute kolleegide ja õpetajatega. Töökoht oli väga okei, kodust kõigest jalutuskäigu kaugusel. See oli elektroonika pood, kontor ja parandus – kõik ühes. Tööriistad kõik olemas, suur töölaud ja piisavalt ruumi. Tööülesanded olid minu jaoks enamjaolt lihtsad. Näited tööst oleksid; Operatsioonisüsteemi paigaldamine (Windows7, 10 jne). Kõvaketastelt andmete kopeerimine, kõvaketta vahetus, riistvara paigaldus ja eemaldus, puhastustööd, programmide paigaldamine, viiruste eemaldamine, krüptitud andmete taastamine (Mõni pahavara krüptib andmed ja küsib võtme eest ohvrilt raha.) Ja seda kõike nii läpakate kui ka lauaarvutitega. Mõnikord parandasin printereid, mõnikord tahvelarvuteid.
Esimene nädal algas sellega, et avastasime kohe nädala algul, et kontoriga samal tänaval asub väike kohvik – tekkis igapäevane harjumus, et natuke varem tööle liikuda ning ennem tööpäeva seal kohvi juua. Suurepärane motivatsioon hommikuti kohe erksalt liigutama hakata. Tööpoolest tegime lihtsaid asju. Minu esimene töö oli ühe suure lauaarvuti puhastus. Seda tehes näidati, kus asuvad igasugused tööriistad ja vahendid. Kohe peale seda anti kätte nimekiri programmidest, mis tuleb sinna samasse arvutisse paigaldada. Need olid nagu väiksed testid, mis järjest suuremaks läksid, et hinnata, mida me oskame või mitte. Nädala keskel võtsin lahti ja parandasin juba sülearvuteid. Mul oli eeliseks see, et mulle on alati meeldinud arvuteid ja igasuguseid asju parandada, ning seetõttu ka varasem kogemus. Esimene nädal lõppeski tööpoolest sellega, et tõestasin nii endale, kui firmale, et oskan seda kõike teha.
Teine nädal oli huvitav, töö algas sellega, et meile toodi arvuti, milles oli pahavara, mis krüptis kõik dokumendi failid seal arvutis – põhimõtteliselt maksa raha siia kontole ja siis saadetakse dekrüptimise võti ohvrile ja ta saab oma dokumendid tagasi. Klient muidugi polnud sellest huvitatud ning tahtis, et meie selle välja uuriks. Nii proovisingi igasuguseid lahendusi, et neid andmeid tagasi saada, mõned neist lahendustest olid palju lubavad, kuid nädala keskel saime aru, et see oli üle meie võimete. Siis naasesin tagasi tavalistesse töödesse, nagu operatsioonisüsteemide paigaldamisse, arvuti komponentide vahetusse ja kõik muu sellega kaasas käiv. Üritasin parandada ka ühe printerit, mis ei toiminud õieti, kuid ma pole ise elusees printerit puutunudki, veel vähem parandanud. Korda seda printerit ei saanud, kuid natuke targemaks ikka.
Käisime ka Chemour’si kontoris arvutimonitore paigaldamas. See oli huvitav, kuid palju ühesugust tööd on natuke väsitav teha.
Kolmas nädal, oli minu peamine eesmärk teha korda üks tahvelarvuti, mis mingisugusel põhjusel ei suutnud luua läbi Wi-Fi internetiühendust. Sellel polnud SIM-kaardi ava, ning seetõttu oli Wi-Fi ainuke võimalus, et seda üldse internetti ühendada. Sellise asja probleem on tavaliselt kas riistvara tõrge või siis on operatsioonisüsteem tuksis. Aga kuna see oli üks neist vähetuntud firmadest, kes selle tahvli tootis, oli mul väga raske lahendust leida. Tegin vahepeal tavalisi töid. Siin nimetatud tavaline töö on see, mida oli meil kõige rohkem, ehk siis programmide paigaldamine, operatsioonisüsteemi paigaldamine, andmete kopeerimine ja kõvaketaste ning SSD’de vahetused. Ning kui need tööd vahepeal otsa said, jätkasin tahvelarvutiga pusimist. Neljapäeval leidsin lahenduse ka tahvelarvuti parandamisele, leidsin operatsioonisüsteemi ning mugava võimaluse selle paigaldamiseks, mis oli läbi meie firma tööarvuti ning USB kaabli. Aga läks ja asja sai, mul oli väga hea meel, et suutsin selle ära parandada. Reedel tööd ei olnud väga, ilmselt kuna olime huviga asja kallal, vähemalt mul oli nii, et kui ühe asja tehtud sain, ootasin juba seda tehes, et mida järgmisena teha saab.
Neljas nädal oli selline natukene kurvem kui muidu, kuna teadsin, et varsti peab jälle lennukiga sõitma. Tegelikult mulle meeldis seal tööd teha lihtsalt.
Tööd meil palju polnud, mulle tundus, et tavaliselt seal üks inimene teeb ainult, teine vahepeal abistab ning üldiselt teenindab kliente nendega rääkides või leti taga asju müües. Et võibolla seal kolmekesi suutsime suure hulga tööd tähtaegadest ette ära teha. Põhiülesanne tollel nädalal oli üks lauaarvuti, mis tuli niimoodi ära parandada, et uut operatsioonisüsteemi ei paigalda. Arvut tuli taastada kuidagi nii, et andmeid ei kaoks, selle töö lõpptulemust ma ei näinud. Muidugi tegin ka vahepeal muid tavalisi otsi, kui neid oli. Ehk siis paigalda see, see ja too programm või võta selle arvuti kõva ketas, kopeeri andmed, paigalda uus ja siis tagasta andmed sellele uuele. Või siis tahtis klient kas antiviirust või dokumendiprogramme jne. Nädal lõppes ka varem sellepärast, et olid mingisugused vabad päevad, ehk siis Hispaania õpilastel on lõpetamise traditsioonid, mis kaasavad riigipühad, mille ajal koolis ei pea ükski õpilane käima. Meie firma arvas, et peame osa võtma sellest traditsioonist ja nii see nädal lõppes.
Meie õpetaja seal oli nooruslik ja hästi huvitava iseloomuga tegelane, kes alati aitas kui vaja ning selgitas lahti igasuguseid küsimusi, mis tekkisid. Töökeskkond oli väga sõbralik. Ütleks nii, et sai palju huumorit. Juhul, kui ma peaksin seal päriselt tööl käima, oleks see rohkem lõbu, mitte töö, kuna ma tegin asju, mida ma oskasin teha ja seda kõike seltskonnas, mis oli ideaalne. Oli ka kordi, kui me tegime tööd kontorist väljas, näiteks käisime teises firmas arvuti monitore paigaldamas. Või siis elektroonikapoes elemente ostmas ja saime ka korra läbi linna ühele objektile iseseisvalt elemente viia.
Vaba aega oli meil palju, et jalutada ja uurida ümbrust, mida me ka tegime. Ütleks isegi, et koduigatsust polnud absoluutselt. See aeg läks liiga kiiresti. Meie maja ees oli rand, kuid väljas oli veel liiga külm, et supelda. Sellest hoolimata olid ilmad soojemad, kui Eestis ja millestki puudust ei tekkinud. Terve linn sai läbi käidud ja oldud. Tagasitulek oli lihtsam, kui sinna minek. Kõik oli selge, kuidas asjad toimivad ja probleeme polnud. See kõik oli super kogemus, kuid lennata lähiajal rohkem ei soovi.
