Alguses oli sall.

“Ainus asi, millele võime kindlasti tugineda, on see, et kaelaside, erinevalt teistest riietusesemetest, ei oma mingit praktilist väärtust”, väitsid õigesti juba Davide Mosconi ja Riccardo Villarosa oma raamatus “Kikilipsud ja kaelasidemed”. Kuid mitte alati pole kaelasidemed olnud pelgalt dekoratiivne funktsioon. Nende eelkäijad – sallid, kaitsesid kaela külma eest või pehmendasid raudrüü survet sõjaliste kokkupõrgete korral: nagu näha 7500 terrakotasõduri juures, mis leiti esimese Hiina keisri Shih Huang Ti (260-209 eKr) 1974.aastal avastatud monumentaalsest hauakompleksist. Kõik kandsid ümber kaela mähitud rätikuid, mis on nii täpselt järele tehtud, et isegi voltide keerud on selgesti eraldatavad.

Siiamaani peeti roomlasi kaelasidemete leiutajateks.

“Fokalet” – rooma leegionäride salli- võib veel praegugi imetleda 113 aastal püstitatud Traianuse võiduausambal. Reljeefidel kujutatud 2500 sõdalast kannavad ees rinnaturvisel kokkusõlmitud kaelarätti.

Järgmine kaelasidemete arengu seisukohalt tähtis sündmus leidis aset alles ligikaudu 1500 aastat hiljem. 30 aastase sõja ajal (1614-1648). Kroaatia palgasõdurid kandsid rooma “fokalet” meenutavaid kaelarätte ja avaldasid sellega tugevat ning kauakestvat mõju Euroopa moele. Alates 17. sajandi keskpaigast hakati Päikesekuninga õukonnas nn cravates´e kandma. Need olid hinnalised Veneetsia või Flandria pitsist kaelarätid. Kuna pitsi tuli sisse vedada, võis üksainus kaelarätt tervet varandust väärt olla. (kas kroaatide järgi ristiti kaelarätte Prantsusmaal “cravates” ja Saksamaal “Krawette” – ei ole tänini teada.)

Louis XIV võttis spetsiaalselt tööle isiku, cravatier´i, kelle ainsaks kohustuseks oli hoolt kanda tema kaelakaunistuse eest.

Ühele kuninga armukesele, hertsoginna Louise de Lavalliere´le, meeldis härrade kaelarätt väga ja ta sidus selle liblikakujuliseks lehviks: “lavalliere on tänase päevani mitmesugusel kujul meeste- ja naistemoes oma koha säilitanud.

17.sajandi lõpu poolne aeg tõi kaasa kaelasideme moe uue muutuse:

Phalhi pärilussõjas ründas inglise rügementi cotanfult Louis XIV vägesid Steinkerkis (praegu Hennegau küla Belgias). Prantsuse sõduritel oli loomulikult muudki meeles kui oma kaelarätte keeruliste moereeglite järgi sättida. Selle asemel sidusid nad rätid kiiresti lihtsa sõlmega ümber kaela ja pistsid lahtised otsad vormipintsaku nööpaugust läbi. “Steinkerk” oli sündinud. Paljudele tolle aja maalidel kannavad seisuse järgi rõivastatud härrad “Steinkerki” pihtkuubedel. Etteaimamatuid vorme arendasid kaelasidemed 1790.aasta paiku. Suured musliinrätid ümber kaela andsid üleoleva ilme. Eraldi kursused ja eratunnid aitasid härradel õppida sõlmima rätikuid vastavalt moe nõuetele.

Umbes 1860.a hakkas püstkrae aeg mööda saama ja seejärel levinud mahapööratud kraega särkidega tulid moodi eest sõlmitav pikk lips. Inglismaal kandsid sellist kaelasidet esimesena aristokraatide voorimehed, kes andsid sellele nimeks “neli käes”, mis äraseletatult tähendab “neljahobusetõllas sõitma”. Ka Prantsusmaalt pärineb selle sidumisstiili nimetus spordivaldkonnast : siin kutsutakse seda “regata” ja seega võib kergesti ära tunda pärinemist jahimeeste ja purjetajate klubidest.

Enam-vähem samal ajal tuli uut moodi kaelaside: suhteliselt lai pael seoti ühe- või kahekordselt ümber kaela, otsad sõlmiti rinnal ja kinnitati nõelaga- nimetati plastroniks: Prantsusmaa ”floretivehkleja rinnakaitse”. Sealt edasi tuli “ascot”, mis on Inglise kuulsa ratsavõistluse korraldamise koht. Nimetused on tänapäevani eksisteerivad.

“Neli käes” vastab kaasaegsele kaelasidemele. Kui sajandivahetusel oli veel tavaline, et kanti palju erinevaid kaelasideme tüüpe, siis tänapäeval kantakse peamiselt pikka või kikilipsu. Eriti just pikast lipsus on saanud kõige mitmekülgsem aksessuaar, sest vastupidiselt varasemale võib nüüd valida erinevate kangaste, värvide, vormide ja muidugi ka sõlmede vahel.