Putukad on lahksugulised, emas- ja isasputukad erinevad sageli välimuse poolest. Putukatel esineb lahksuguline sigimine ja neitsissigimine ehk partenogenees.

Partenogenees - mõnedel putukatel arenevad viljastamata munad. Kui partenogenees on spontaanne (iseeneslik), siis tavaliselt arenevad viljastamata munadest mõlemast soost isendid. Kõrgematel kiletiivalistel esineb valikuline partenogenees, mille korral viljastatud munadest arenevad emased ja viljastamata munadest isased.

Levinuim on aga lahksuguline sigimine. Sellisel puhul on viljastamine enamasti sisemine ja kõigil maismaaputukatel toimub see emase organismis. Paaritumisel viljastatakse emase munarakud seemnerakkudega.

Enamus putukaid munevad mune. Vaid vähesed putukad sünnitavad eluspoegi (näiteks kiinlased jt kahetiivaliste seltsi esindajad). Osade putukaliikide emastel on selleks suguelundid muundunud, neil esineb imetajate emaka sarnane elund, teistel aga pole mingeid spetsiaalseid kohastumisi ja nende munad arenevad vastseteks emase suguteedes.

Putukate munad on kuni 2 mm suured. Munade arv liigiti on erinev, ulatudes 20…30 kuni 300…600-ni (ühiselulistel kiletiivalistel 20000…30000). Munad munetakse liigile iseloomulikult, kas ühe- või mitmekaupa, kuhja või ritta jne. Parasiitputukad munevad peremeesputuka kehapinnale või sisse. Mune kaitseb kest.

Munas toimub looteline areng. Putuka lahkumisega munakestast algab lootejärgne areng. See kestab umbes 10 päevast kuni mitme aastani. Enamasti pole munast koorunud putukas sarnane täiskasvanud putukaga, teda nimetatakse vastseks. Vastne moondub täiskasvanud putukaks ehk valmikuks alles pärast teatud arengujärkude läbimist. Tiibadega putukatel eristatakse kahte moondeliiki – vaeg- ja täismoone.