Putukatel on reeglina kolm paari jalgu: ees-, kesk- ja tagajalad. Jalad kinnituvad rindmikule puusa abil, millele järgneb pöörel (tavaliselt ühelüliline, kiletiivalistel aga sageli kahelüliline). Pöörlale kinnitub reis, sellele omakorda säär ning käpp. Viimane koosneb 1-5 lülist. Käpa viimasel lülil on tavaliselt küünised. Jalgade peamine ülesanne on liikumine kõval pinnal.

 

Kõige paremini on kõndimiseks kohastunud käigu- e. jooksujalad (näiteks prussakal). Tavaliselt on sel puhul kõik jalapaarid sarnase ehitusega. Sageli on käigujalad aga ühel või teisel viisil moondunud.

Paljudel mullas ja maapinnal elavatel putukatel on esimesed jalad muutunud kaevejalgadeks. Tavaliselt on sel puhul esijalad laiad ja tugevad.

Mitmetel putukarühmadel (sihktiivalised, kirbulised) on jalad oluliseks täienduseks halvale või puuduvale lennuvõimele. Neil on tagajalgade reied ja sääred on tunduvalt pikemad kui teiste jalgade samad osad ja nende kiirel sirutamisel võivad nad hüpata palju kordi üle oma kehapikkuse. Selliseid jalgu nimetatakse hüppejalgadeks.

Paljudel ühiselulistel putukatel, sh. kodumesilasel, on tagajalgade sääred laienenud suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu, need on korjejalad.

Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees sõudmiseks, ning on seetõttu aerjad või kamjad - ujujalad.

Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, sellised jalad on mitmetel ujurlastel. Röövputukatel on jalgadel võimsad küünised, tihti on jalad varustatud ka ogade või tugevate harjastega. Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad hoopis kadunud, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel.