Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks.

Tiivulistel putukatel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepitaoliste sumistitena. Vahel on tiivulistel putukatel tiivad ka täiesti taandarenenud. Nende eellastel on tiivad evolutsiooni käigus tekkinud, aga hiljem kadunud. Seda võib ette tulla seoses üleminekuga elamisele varjatud elupaikadesse (mulda või puukoore alla). Ka ühiselulistel putukatel, eriti sipelgatel, esineb tiibade taandarengut. Vahel on tiibade kadumine seotud ka üleminekuga parasiitsele eluviisile (täid ja kirbud).

Tiivutud putukad on valdavalt ürgsed vormid ja neil pole evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Siia rühma kuuluvad mõned väheste liikide arvuga ürgsed putukaseltsid nagu näiteks tõukjalalised ja hooghännalised.

Individuaalse arengu käigus areneb putukate tiib rindmiku külgedelt väljakasvava kotikujulise kitsa sopistisena. Selle alumine ja pealmine külg ühinevad ja nende vahele jäävad kanalid, mis on ühendatud kehaõõnega. Valmikueas moodustub neist kanalitest putukate tiivasoonestik. Tiivasoonestiku ülesandeks on tiivale toe andmine, soonte vahele jäävad membraansed alad, mida nimetatakse tiivasulgudeks.

Putukate tiivad on väga mitmekesised:

• Läbipaistvaid tiibu nimetatakse membraanseteks. Selliste tiibade peamine ülesanne on lendamine. Membraansed tiivad on kiletiivalistel, kahetiivalistel ja mõnedel teistel putukarühmadel.

• Sageli on tiivad paksenenud, nende ülesandeks lisaks lendamisele ka putuka kaitsmine, vahel on sellised tiivad omandanud ka ainult kaitseülesande. Näiteks paljudel jooksiklastel on kattetiivad osaliselt kokku kasvanud, mistõttu nad on lennuvõime täiesti kaotanud. Tavaliselt on tugevnenud esimesed ehk kattetiivad. Mardikalistel (joonisel) on kattetiivad enamasti kitiinjad:

Sihktiivalistel (ritsikad) on nahkjad kattetiivad:

• Tiivad on sageli kaetud mitmesuguste karvakeste (näiteks kiletiivalised) või tiivasoomustega (liblikalised). Putukate tiibadel võib esineda veel teisi lisaülesandeid, näiteks vaenlase hoiatamine (tiibade hoiatusvärvused), vaenlaste eest peitumine (varjevärvused) jne.

Putukate tiivad võivad töötada väga kiiresti. Näiteks ühe kahetiivaliste perekonda Forcipomyia kuuluva liigi tiibade löögisageduseks 1046 lööki sekundis ja ühel surusääsklaste perekonna esindajal kuni 700 lööki sekundis. Mesilase tiivalöökide sagedus on 190 lööki sekundis. Samal ajal suurte liblikate tiivalöökide sagedus on üsna madal, kapsaliblikal näiteks 9 lööki sekundis.

Putukate lennukiirused võivad samuti olla üsna märkimisväärsed. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Üksikud surulased võivad lennata üle 50 km/h, maipõrnika lennukiirus on aga umbes 20-30 km/h.