Pea eesosas asub suuava, mida ümbritsevad suised, need võivad olla haukamistüüpi, pistmistüüpi, imemistüüpi ja libamistüüpi. Suised koosnevad üla- ja alalõuast ning üla- ja alahuulest. Ülalõug on kompaktne, alalõug ja alahuul koosnevad osadest. Neil on hästi liikuvad lisandid – kobijad, mis on maitsmiseks ja toidu suhu juhtimiseks. Suiseid katab ülahuul.

• Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest (kõige sagedamini lehtedest, aga ka juurtest, õitest, seemnetest jne.); sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, parasiitsetel kiletiivalistel.
• Libamissuised on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil saab näiteks kodumesilane toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised - keelised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte.
• Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Samaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist.
• Imemissuised on näiteks liblikatel. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest.

On putukaliike, kus valmikud ei toitu, neil on suised taandarenenud.