KOMPOSITSIOON tuleb ladinakeelsest sõnast “composito”, mis tähendab koostamist , seostamist, ühendamist, liitmist, sidumist.

Kompositsiooniks võib nimetada iga motiivide ehk üksikelementide liitmist, kus need siis sulatatakse üheks tervikuks olgu see siis lihtne või komplitseeritud lahendus. Seega on kompositsiooni mõtteks ja sisuliseks ülesandeks siduda omavahel üksikelemendid, millest kompositsioon koostatakse, ühendada need lahutamatuks tervikuks. Heal kompositsioonil pole midagi ära võtta ega ka juurde lisada. See on kehtiv kõikide kunstiliikide kohta.

Kunstis on kompositsioon kunstilis-väljenduslik vormisüsteem, mis tagab joonte, pindade, mahtude korrapärastatud paigutuse.

Eristatakse kolme liiki kompositsioone:

•     joonkompositsioonid
•     pinnakompositsioonid
•     mahulised ja ruumilised kompositsioonid

Komponeerimise kaudu luuakse vormi ja selle üksikute osade vahel seos arvestades kuju, suurust, värvi, faktuuri, valgust.

Joonkompositsioonides iseloomustatakse jooni sageli kui jõulisi, naiselikke, rangeid, sujuvaid, rahutuid jne. Joonte abil saab pilku suunata, joone mõju saab suurendada kui kasutada ühetüübilisi jooni.

Pinnakompositsioonis püütakse edasi anda ruumi sügavust ja esemetevahelisi suhteid. Tavaliselt on need kompositsioonid kahemõõtmelisel pinnal (paberil, lõuendil)