Kõige varasemad arutlused värvide kohta pärinevad Vana- Kreeka filosoofidelt ja loodusteadlastelt, nagu Phytagoras, demokritos ja Platon. Nende huvi oli suunatud eelkõige värvide nägemise ja tunnetamise viiside vastu. Värvitaju seletamiseks oli kaks erinevat , enamasti kombineeritud seletamiskatset: nägemiskiirguse teooria ja väljavoolu-teooria.
Esimese teooria põhjal voolab silmadest välja hõõguv nägemiskiir, mis esemetelt peegeldudes võimaldab silma tagasi jõudes eset näha.
Teise teooria põhjal kiirgavad esemed ise värvilisi kiiri.
Mõlemat teooriat ebasobivaks pidanud Aristoteles pakkus oma selgituse. Värvid annavad kehale osa valgusest, mis ise on puhas, kehatu energia. Värvid on keha energiasisalduse signaalid.
Värvainete saamise lugu oli üheks uurimisobjektiks Vana- Rooma ajaloolastele ja kirjanikele. Tänu Lucretiusele ja Pliniusele on teada tol ajal kasutusel olnud pigmendid, värv ja sideained, säilinud on mitmete värvide valmistamise retseptid.
Esimeseks maalimisele teaduslikult lähenenud kunstnikuks võib pidada Lenardo da Vincit (1452-1519), kelle mitmekülgses uurimistegevuses on oma koht ka värvikontrastidel ja värvide perspektiivseadustel.