Värv on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Soov kaunistada oma kodu värvide ja mustritega ning kujundada lähisümbrust, mis nii toonitaks kui ka peegeldaks meie maitsemeelt ja stiili, näib olevat selle põhi instinktiks, mis viib meid tagasi meie kaugete esivanemate koopajooniste juurde.
Mõned nendeest koopajoonistest on säilinud tänapäevani. Näiteks 1940.a Grotte de Lascaux`s Prantsusmaa avastatud 15 000 aastat vanad freskod kujutavad süzeelisi stseene loomadest ja sümbolitest. Teostatud kollaste ja punakaspruunide muldpigmentide ning söest saadud musta värviga väljendavad need põhilist värviskaalat, mis kujutab täpselt ümbritsevat keskkonda – mulda, kaljusid, karusnahku ja verd.
Egiptuse hauakambrimaalingud, mis pärinevad ajajärgust umbes 3000 a.ema.on jäädvustanud stiliseeritud kujundid ja ppiratud värvipaleti. Meeste nahavärvi on peaaegu muutmatult maalitud punase ookriga ja naistel kollase ookriga, samuti korduvad ka Niiluse maastikus lihtsad kromaatilised elemendid: punane/kollane kõrb, roheline papüüürus, sinine jõgi ja pleekjassinine taevas.
Lisaks põhilisele punasele, kollasele ja pruunile muldvärvile, kipsist saadud valgele ja nõest saadud mustale, kuulusid muistsete egiptlaste kasutatud pigmentide hulka areensulfaadist saadud kollane, lasuriidist või kõrgel temperatuurillagundatud ränikivist, vasest ja kaltsiumist saadud sinine ja ka roheline, mis saadi malahhiidist.
Paljude sajandite jooksul oli valitsevaks üldine arvamus, nagu oleksid  vanad kreeklased eelistanud dekoratiivses viimistluses valget, on väärarvamus, mis põhines kreeka valgeksluitunud templivaremete vaatlusel. Tegelikult olid paljud kreeka ehitised mitmevärvilised ja kaunistatud muistsele Egiptusele sarnase pigmentide värviskaalaga kuid paljude lisanditega, millest enimkasutatavad olid pliipunane ja pliivalge. Samuti olid esindatud kirkad kollased, sinised ja rohelised ja kuld. Seda mitte ainult seinavärvides ja freskodes, vaid ka arhitektuuridetailidel.
Rooma palett erines Vana-Kreeka omast peente kollaste, roheliste, kahvatulillade ja sinakashallide rõhutamisega.
Keskajal, Lääne-Rooma riigi langusega koondusid pigmentide valmistamise “saladused” koloristide gildi kontrolli alla. Saavutati väga häid tulemusi ja värvi kasutamine dekoratiivkunstis muutus väga peenemaitseliseks. See väljendus kirikutes, paleedes, lossides ja jõukate valitsevate klasside häärberites kolriidis ja ornamendi kasutamises.
Värvi ja mustreid kanti sageli otse kivile, krohvile, kahhel ja puitpindadele, kuid kõige silmatorkavamalt avanesid need vaatajale tekstiilides – vaipades, patjades, idamaistes seinavaipades.
Värvide põhituumiku moodustasid punane, indigosinine ja kollane.
Renessanss oli inspireeritud kõigepealt kreeka ja rooma eeskujudest. See pani aluse paljudele erinevatele stiilimuutustele maalikunstis, arhitektuuris ja dekoratiivkunstis. Kõige olulisemaks sai harmoonia ja proportsiooni ülim hindamine.
Moodi läksid erinevate värvide kombinatsioonid – õrnad ja heledad, tumedad ja sünged, eredad ja küllastunud. See püsis moes seni kuni 17. saj. toretsev barokkstiil koos grandioossete kaunistustega ja Louis XIV luksuslik sillerdav kullasära, kristalli ja rikkalike pruunide, roheliste ja punaste palett selle välja tõrjus.
18.saj.  sellele, mida paljud pidasid barokstiili arhitektuuriliseks ja dekoratiivseks liialduseks, väljendus mitmel viisil.
Inglismaal otsiti inspiratsiooni palladionismi eeskujudest.  Vähemjõukates kodudes kasutati kivi varjundite ringi kuuluvaid  määrdunud mudapruune ja- rohelisi toone ja 18. saj. keskpaigaks rõõmsamaid, nagu merikarbiroosad ja hernerohelised.
Euroopa vastureaktsioon barokkstiilile väljendus rokokoostiili tekkimises. Saanud alguse Prantsusmaalt ja levinud järk- järgult üle kogu mandri Euroopa, iseloomustas rokokoo kujundust asümmeetriliste, kaarduvate vormide nagu merekarbimotiivide, rullisoramentide ja voogava lehestiku kasutamine. Üldreeglina rõhutas neid õrnu, looklevaid vorme kullast, valgest ja elevandiluust ning pastelsetest sinistest, roosadest, rohelistest ja kollastest koosnev palett, kuigi mõnedes riikides, näiteks Portugalis olid sageli kasutusel rikkalikumad ja tugevamad värvitoonid.
18.saj. keskpaigaks, mille üht osa võib vaadelda kui mõju ja vastumõju ajaloolist jätku, hakati rokokood pidama pigem frivoolseks ja seda hakkas välja tõrjuma tõsisem, uusklassitsistlik stiil. See oli inspireeritud klassikalise kreeka ja Rooma asulate väljakaevamistest, eriti Pompejis ja Herculanemis Itaalias. Selle tulemusena tekkis rida allstiile.
19.saj. keskel toimus värvides kõige tähelepanuväärsem areng kivisöetõrvast sünteesitud aniliinvärvide leiutamisega.
Olles algselt kasutusel kangaste, seejärel tapeetide ja lõpuks värvide valmistamisel, panid need intensiivsed, elavad toonid aluse hulgale värvikombinatsioonidele, mis omakorda vallandasid vastureaktsiooni.
19.saj lõpul algas Art and Craftsi liikumine, kus lemmikuks olid elevandiluu, halli ja oliivrohelise, vanaroosa ja hüatsintsinise kombinatsioonid.
Modernistide seisukoht oli vabastada hooned üleliigsestse kaunistustest ja muuta vorm esteetilise imetluse objektiks. Seega sai suuresti valitsevaks valge värvitooni lai kasutamine.  Tööstur Henry Ford tabav ütlus auto kohta –“mistahes värvi kui see ainult oleks must”– võinuks kohanduda ka modernistidele lihtsalt asendades selle valgega.
Teiste sõnadega – less is more – vähem on rohkem.
Tegelikult ei domineerinud valge tarbevärvina modernistlikus maailmas. Kujundajad andsid meelsasti pindadele toonivarjundeid, kasutades mitmesuguseid määrduvvalgeid ja kahvatuid, kividele omaseid värvitoone.
Viisteis tuhat aastat pärast seds kui koopamaalide loojad töötasid lihtsate , ilma eelneva kogemuseta saadud värvidega, on nüüdisajal meie käsutuses tohutu hulk nii looduslikke ning sünteetilisi pigmente ja värve ja arvutult keerulisi kujundustehnikaid. Samuti on meil juurdepääs tuhandete aastate arhitektuurilistele ja kujunduslikele stiilidele – mineviku ajaloolistele galeriidele, mis möödapääsmatult on kujundanud meie kaasaegseid seisukohti.