Autoriõigusega kaasnevad õigused kitsamas tähenduses hõlmavad kolme õiguste omajate rühma õigusi, kelleks on esitajad, fonogrammitootjad ning ringhäälinguorganisatsioonid. Autoriõigusega kaasnevad õigused on võrreldes autoriõigusega suhteliselt uued õigused, mille järele tekkis vajadus eelmise sajandi alguses seoses uute tehniliste meetodite kasutuselevõtuga ja tehnoloogia arenguga. Autoriõigusega kaasnevad õigused on tuletatud õigused, kuna autoriõigusega kaasneva õiguse ese eeldab mingi varem eksisteerinud teose olemasolu, milleks on autoriõigusega kaitstavad teosed. Hoolimata tihedast sidemest on fonogrammitootjatele kuuluvad õigused iseseisvad ning nende teostamine ei piira autoriõiguse teostamist.

Teose esitajal, fonogrammitootjal, raadio- ja televisiooniorganisatsioonil, filmi esmasalvestuse tootjal, isikul, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või edastab üldsusele varem avaldamata teose, ja isikul, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, on käesolevas peatükis ettenähtud õigused tema loodud resultaadile ehk autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile (AutÕS § 62 lg 1).

Tsiteeritud ja refereeritud raamatust H. Pisuke, Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 96-98.
Veebiviide: http://www.autor.ee

 

Ideaalses ühiskonnas toimub kogu kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste loomise ja kasutamise protsess tõrgeteta. Kõiki loomingulisi teoseid kaitstakse ja keegi ei vaidlusta seda. Autor, tööandja ja teised teose õiguspärased kasutajad naudivad neile kuuluvaid autoriõigusi ja autorilepinguid täidetakse täpselt. Kuna me ei ela ideaalses ühiskonnas, tuleb küllaltki sageli ette vaidlusi, lepingute mittetäitmist ja õiguste rikkumisi.

Põhiseaduse § 39 kohaselt “Riik kaitseb autori õigusi”. See kaitse hõlmab:
a) kaitset laiemas tähenduses ehk vastava autoriõiguse normistiku kehtestamist ja selle kohaldamise tagamist, rikkumiste ennetamist, vastavate õiguste kaitse institutsioonide loomist jms;
b) kaitset kitsamas tähenduses ehk toimunud õiguserikkumisele reageerimist, tagajärgede kõrvaldamist, õiguskaitsevahendite ja sanktsioonide rakendamist. Käesolevas osas käsitletakse just seda õiguskaitse juhtu.

Riik kaitseb autori õigusi, sõltumata sellest, kellele need õigused kuuluvad. Kaitse hõlmab ka teose enda, esmajoones selle puutumatuse kaitset.

Oluline tähtsus rikutud õiguste kaitsmisel on põhiseaduse §-l 25: “Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.”

Autoriõigusi kaitstakse nende õiguste kehtivuse tähtaja jooksul (üldreeglina autori elu ja 70 aastat pärast surma, kuid on ka lühemaid ja pikemaid tähtaegu). Pärast autoriõiguste kehtivuse lõppemist kaitstakse teatud hüvesid (AutÕS §44) a) autorsust; b) autorinime; c) autori au ja väärikust; d) teose pealkirja.

Autori õiguste rikkumisele järgneb rikutud õiguste kaitse. Alati tuleb kõigepealt kindlaks teha, milliseid konkreetseid autori õigusi on rikutud ja kellele need õigused kuuluvad. Rikutud õiguste iseloomust sõltub kaitsevahendite valik, õigustatud subjektist aga see, kes praktikas kaitset taotleb. Üldjuhul on vaid õiguste omaja reeglina õigustatud tarvitusele võtma abinõusid õiguste kaitseks.

Autori õigusi kaitsvad seadused

Rikutud õiguste kaitsevahendid sõltuvad rikkumiste liigist.

Kõige tõsisemate tagajärgedega õigusrikkuja suhtes on karistusõiguslik kaitse, karistusseadustiku (KarS) 14. ptk. Intellektuaalse omandi vastased süüteod näeb ette kuritegude koosseisud ja karistused autori isiklike ning varaliste õiguste rikkumiste eest nii füüsiliste kui ka juriidilistele isikutele.

Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuritegu on selline süütegu, mille eest võib füüsilisele isikule põhikaristusena mõista vangistuse või rahalise karistuse ja juriidilisele isikule sundlõpetamise või rahalise karistuse. Väärtegu on selline süütegu, mille eest on autoriõiguse seadusega või muude seadustega ette nähtud arest või rahatrahv.

Kui õiguste omaja leiab, et on tegemist tema õiguste tõsise rikkumisega, mis puudutab ka avalikku huvi, siis tuleb pöörduda avaldusega politsei poole.

Õiguste tsiviilõiguslik kaitse on reguleeritud võlaõigusseaduses (VÕS) ja autoriõiguse seaduses (AutÕS § 81²). Õigustatud isik saab nõuda järgmiste peamiste tsiviilõigusliku kaitse vahendite kohaldamist:
1) varalise ja mittevaralise kahju hüvitamine;
2) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamine;
3) edasisest rikkumisest hoidumine;
4) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljanõudmine;
5) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti taastamine esialgsel kujul;
6) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti koopia muutmine spetsiifiliste õiguslike vahenditega;
7) piraatkoopia konfiskeerimine ja hävitamine.

Eelnev ei ole ammendav tsiviilõiguslike kaitsevahendite loetelu.

Igasugune õiguste kaitse on võimalik riigi kehtestatud spetsiaalse menetluse ehk protsessi käigus. Tsiviilkohtumenetlust, kriminaalmenetlust ja väärteomenetlust reguleerivad eraldi seadused. Ka autoriõiguse seaduse paragrahvid 85 ja 86 sisaldavad sätteid protsessuaalsete meetmete kohta (piraatkoopia konfiskeerimine ja hävitamine, konfiskeeritud arvutisüsteemi tasuta üleandmine Haridus- ja Teadusministeeriumile jms).

Mõnikord on võimalikud ka nn ennetavad meetmed. Neid saab kohaldada, kui esineb tõeline õiguste rikkumise oht või kui on vaja tagada kohtulikke tõendeid. See on rahvusvaheline nõue, mis tuleneb WTO TRIPS-lepingust ja mida ka Eesti peab tagama oma tsiviilkohtumenetluse normistikuga.

Autori õigusi kaitsvad institutsioonid

Kui autoriõigusi on rikutud, siis on esmajoones soovitatav pöörduda rikkuja poole ja püüda temaga kokku leppida. Võimalus rikkujaga kokku leppida on kõige odavam ja vähem aega nõudev õiguste kaitse viis. Enda jaoks peaks eelnevalt läbi mõtlema mida taotleda ja milles kokku leppida. Soovitatav on nõu küsida õigusharidusega isikult, advokaadilt või juristilt. Kõige kvalifitseeritumat abi saab advokaadilt, kellel on õigus esindada oma klienti ka kõigis kohtuastmetes. Advokaadid kuuluvad Eesti Advokatuuri. Eestis on autoriõigusele spetsialiseerunud järgmised advokaadibürood: Glimstedt, Straus & Partnerid, Kaido Uduste, Luiga Mody Hääl Borenius, Raidla&Partnerid.

Autoreid abistavad rikutud õiguste kaitsel ka autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate organisatsioonid. Tuleb aga silmas pidada, et mitmed autorite organisatsioonid põhinevad liikmelisusel ja nõustavad esmajoones oma liikmeid.

Kui kokkuleppe teel õiguste kaitse ei õnnestu, siis on põhimõtteliselt võimalik valida kolme võimaluse vahel: kohus, Kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjon ja pressinõukogu.

Kõige kindlama ja kõrgemal tasemel õiguste kaitse tagab kohus. Samas on see kõige kallim ja aeganõudvam õiguste kaitse viis, mis praktikas võib võtta aastaid. Kuna tsiviilmenetlus on võistlev ning kohtu otsus sõltub sellest, kumb pool suudab kohtunikule oma argumente paremini tõestada.

Nõuandeid kohtusse pöördumiseks saab Justiitsministeeriumi koduleheküljelt.

Vaidluse lahendamiseks võib poolte kokkuleppel moodustada ka vahekohtu.

Eestis on olemas kohtupraktika autori õiguste kaitse asjades kõigis kolmes kohtuastmes (maa- ja linnakohtud, halduskohtud; ringkonnakohtud; Riigikohus). Riigikohtu lahendid on kättesaadavad intellektuaalomandi kohtulahendite andmebaasis. Samuti on elektrooniliselt kättesaadav kohtulahendite ja kohtustatistika andmekogu (kola.just.ee). Viimase kasutamine eeldab aga täiendavate andmete olemasolu otsitava kohtulahendi kohta. Alates ühinemisest Euroopa Liiduga mõjutab Eesti kohtupraktikat ka Euroopa Kohtu praktika (curia.eu.int).

Kultuuriministeeriumi juurde on moodustatud valitsuskomisjon nimetusega autoriõiguse asjatundjate komisjon (edaspidi autoriõiguse komisjon). Vabariigi Valitsus nimetab komisjoni liikmed viieaastaseks perioodiks selle valdkonnaga tegelevate institutsioonide ja autorite organisatsioonide spetsialistide hulgast (AutÕS § 87).

Komisjoni üheks ülesandeks on lahendada vaidlevate poolte taotluse alusel autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega seotud vaidlusi poolte lepitamise teel. Tegemist on tõepoolest vaid lepitusmenetlusega, kus valdkonna tippspetsialistide kaasabil püütakse saavutada kompromiss vaidlevate poolte vahel. Selle eelduseks on, et kumbki vaidlev pool on valmis vabatahtlikult tulema komisjoni ette omavahelist vaidlust lahendama.

Senise praktika kohaselt moodustatakse iga vaidluse lahendamiseks autoriõiguse komisjoni liikmetest omakorda komisjon, mis on tavaliselt kolmeliikmeline. Väike komisjon lahendab vaidluse oma otsusega, milles teeb pooltele konkreetsed ettepanekud vaidluse lahendamiseks.

Eeldatakse, et kui kumbki pool ei ole esitanud autoriõiguse komisjoni otsuse peale kolme kuu jooksul kirjalikke vastuväiteid, siis on nad otsuses esitatud ettepanekud vastu võtnud. Kui aga üks pool ei teata kolme kuu jooksul otsusega mittenõustumisest või teatab otsusega nõustumisest ja mõlemal juhul pöördub samas vaidluses kohtu poole, siis on teisel poolel õigus nõuda talle tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamist. Alates 2006. aastast saab komisjoni otsuseid täita kohtutäituri kaudu.

Asja arutamine komisjonis ei võta asjast huvitatud isikult mingil juhul õigust pöörduda samas vaidluses kohtu poole. Samuti pole autoriõiguse komisjon vaidluse kohtueelse lahendamise kohustuslikuks instantsiks. Kultuuriministeeriumi koduleheküljelt leiab juhiseid ja avalduse näidise.

Erijuhtudel on võimalik rikutud autoriõigusi kaitsta ka pressinõukogu kaudu. Vastavalt pressinõukogu statuudile võib sinna pöörduda iga füüsiline või juriidiline isik, kellel on kaebusi tema kohta ajakirjanduses ilmunud materjalide peale, välja arvatud reklaam. Kuid praktikas on seda sätet tõlgendatud laiendavalt ja menetlusse võetud ka teisi kaebusi.

Pressinõukogu menetleb kaebusi, mis on esitatud kirjalikult ja millele on lisatud artikli koopia ja vajadusel selgitavad dokumendid. Tingimuseks on, et vaieldava materjali ilmumisest ei tohi olla möödunud üle kolme kuu. Pressinõukogu otsused  kas taunivad, kui rikutakse head ajakirjandustava, või õigeksmõistvad avaldataks ajalehes ja Eesti Ajalehtede Liidu koduleheküljel www.eall.ee


Tsiteeritud ja refereeritud raamatust H. Pisuke, Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 96-98.
Veebiviide: http://www.autor.ee