Avatud sisulitsents on luba, millega autor annab teose kasutajale õiguse teostada osa oma isiklikke või varalisi õiguseid.

Enamasti kuulub siia õigus teost kohandada, kopeerida ja levitada. Avatud sisulitsentsid võivad sisaldada ka lisapiiranguid, näiteks ärilise kasutuse piirang.

Kõige tuntumaks avatud sisulitsentsiks on Creative Commons litsentsid. Creative Commons puhul ei ole tegemist mitte ühe litsentsiga, vaid kuuest erinevate piirangutega litsentsist koosneva litsentsiperekonnaga:

• Attribution litsents
• Attribution-No Derivative Works litsents
• Attribution-Noncommercial-No Derivative Works litsents
• Attribution-Noncommercial litsents
• Attribution-Noncommercial-Share Alike litsents
• Attribution-Share Alike litsents

Litsentsi nimes olevad sõnad tähistavad piiranguid, mida teose kasutaja peab järgima:

• Attribution — kohustus viidata teosele autori poolt määratud viisil
• Share Alike — muudatusi ja tuletatud teoseid tuleb edasi levitada sama, lähedase või ühilduva litsentsi alusel
• Noncommercial — teost ei tohi kasutada ärilistel eesmärkidel
• No Derivative Works — teost ei tohi muuta ega kasutada tuletatud teoste loomisel

Iga Creative Commons litsentsiga kaasneb Share (jagamise) õigus, mis lubab teose kasutajal seda kopeerida, levitada ja edasi anda. Lisaks kaasneb teose muutmist lubavate CC litsentsidega (need litsentsid, mille nimes ei sisaldu No Derivative Works piirang) õigus Remix, mis lubab kasutajal teost tõlkida, kohandada, panna kokku teiste sobiva litsentsiga teostega jne.

Creative Commons litsentsidega materjalide lihtsaks äratundmiseks on sellised materjalid Internetis alati tähistatud vastava ikooniga. Ikooni peale klõpsates suunatakse kasutaja leheküljele, kus on lühidalt lahti seletatud litsentsi üldpõhimõtted. Samalt leheküljelt pääseb ka litsentsi tervikteksti juurde. Lisaks sellele on Creative Commons litsentsiga materjalid varustatud koodiga, mis aitab otsingumootoritel selliseid materjale lihtsalt üles leida.

Creative Commons litsentside juures on ka mitmeid probleeme. Kui esimene Creative Commons litsentside komplekt 2002. aastal avaldati, olid litsentsid seotud väga tihedalt USA õigusruumiga. Praeguseks on jõutud litsentside kolmanda versioonini ning litsentsid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja viidud vastavusse kohaliku autoriõiguse seadusega. Paraku pole Eestis veel Creative Commons litsentside lokaliseerimisega tulemusteni jõutud. Nende maade jaoks, kus Creative Commons litsentsid pole lokaliseeritud on mõeldud üldise sõnastusega litsentsid, mille nime lõpus on sõna Unported (näiteks Attribution-Share Alike 3.0 Unported).

Teine Creative Commons litsentside probleem seisneb selles, et uue teose loomisel ei saa üldjuhul erineva litsentsiga materjale kokku panna. Õppematerjalide puhul on see probleem väga tõsine, sest enamus Creative Commons litsentsiga õppematerjale jaguneb kahe omavahel mitteühilduva litsentsi vahel — Attribution-Noncommercial-Share Alike ja Attribution-Share Alike litsents. Nagu litsentsi nimedest näha, seisneb nende erinevus selles, et üks litsents lubab ärilist kasutamist ja teine mitte.

Kasutajad valivad oma teosele sageli ärilise kasutuse piirangut sisaldava litsentsi lootes, et selline litsents aitab nende õigusi paremini kaitsta. Tegelikkuses võib selline litsents välistada hoopis mitmeid esmapilgul mõistlikke võimalusi teose taaskasutamiseks. Probleem seisneb selles, et ärilise ja mitteärilise kasutamise piir ei ole Creative Commons poolt piisavalt täpselt defineeritud. Kasutajate õigusi aitab hoopis kindlamalt kaitsta Share Alike piirang. See tähendab seda, et kui näiteks õpikukirjastus otsustab internetist leitud harjutust enda töövihikus kasutada, siis peab ta selle avaldama sama litsentsi alusel. Ilmselt ei lähe selline litsents, mis lubab kasutajatel kõikidel eesmärkidel töövihikut vabalt reprodutseerida, kokku kirjastuse ärihuvidega. Seetõttu on Creative Commons litsentside puhul võimalus anda erinevatele kasutajatele spetsiaalselt nende vajadustele vastavaid litsentse. Meie näite puhul kontakteeruks õpikukirjastus harjutuse autoriga, ning kokkulepitud tasu eest annaks autor selle harjutuse õpikukirjastusele koos ärilist kasutust keelava Attribution-Noncommercial-Share Alike litsentsiga või traditsioonilise autoriõiguse alusel kasutamiseks.

Creative Commons ei ole sugugi mitte ainuke avatud sisulitsents. Teistest avatud sisulitsentsidest on tuntuim GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsents (GNU FDL), mida kasutatakse näiteks Vikipeedia ja sellega seotud projektide puhul. GNU FDL sarnaneb oma piirangute poolest Attribution-Share Alike litsentsiga. Selle litsentsiga teoseid tohib igas kontekstis vabalt kopeerida, muuta ja levitada. Tingimuseks on see, et tuletatud teost tuleb edasi levitada sama litsentsi alusel. Paraku ei ole GNU FDL ühilduv Creative Commons litsentsidega, see tähendab seda, et Vikipeedia artiklit ja Creative Commons Attribution-Share Alike litsentsi alusel teksti ei saa kokku panna ja uue materjali loomisel aluseks võtta.

Lisaks avatud sisulitsentsidele on olemas avalikku omandisse (ingl. k. Public Domain) kuuluvad teosed. Need on teosed, mille autori surmast on möödas 70 aastat või mille autor on loobunud kõigist isiklikest ja varalistest õigustest. Ameerika õigusruumis on võimalik autoritel loobuda ka isiklikest õigustest, kuid Eesti autoriõiguse seaduse järgi ei ole see võimalik. Muuhulgas kuuluvad avalikku omandisse USA riigiasutuste töötajate poolt tööülesannete käigus loodud teosed.

Viide allikale: artikli autor Hans Põldoja, veebiviide Lemill http://lemill.net