Külöörikontrast ehk värv-värvikontrast ehk ka toonikontrasti all kõrvutatakse eri värvitoone. Tugevame ja jõulisema värvikontrasti annavad punane, sinine ja kollane. Mida enam neist värvidest eemalduda, seda enam on värvidel ühiseid komponente ja seda nõrgem on kontrasti toime.
Kontrasti esitamiseks on vaja vähemalt kolme üksteisest erinevat värvitooni. Värvide eraldamisel üksteisestvalge või musta joonega tuleb iga värvi karakter veelgi mõjusamalt esile.
Vene rahvakunstile on omasem punase, kollase ja sinise kombinatsioon, aluspinnaks valge.
Moodsa kunsti algusaegadel taasavastavad mitmed kunstnikud rahvakunstile omase värvikäsitluse. Oma metsikute värvide poolest on tuntud foovid.
20. saj 20-ndatest pärineb terve hulk Piet Mondrani värve, mida ta nimetab “Kompositsioon punase, kollase ja sinisega”.
Samast perioodist on pärit ka Gerrit Thomas Rietveldi kuulus ”puna-sinine tool”. Mängulisust puhaste värvide vastandamisega pakub ka Friedensreich Hundertwasseri arhitektuur Viinis.
Kulöörikontrasti võimalused ei piirdu üksnes puhaste värvidega. Kombineerides värvitoonide erineva heletumedusega varjundeid, võib saada lõpmata hulga erineva toimeväärtusega kontraste.