Valguse spekter sisaldab lõpmata palju värve, ainult inimese silma eristusvõime on piiratud. Inimene eristab spektris umbes 130-140 tooni.

Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust, mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest.

Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi:
Ploomlilla
Oliivroheline
Mereroheline
Veripunane
Sitikmust
Kristallvalge
Kohvi koorega
Kakaovärvi
Asfalt
Roostepruun

Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi.
Kromaatilised värvitoonid tulevad kõige rohkem esile spektri vaatlusel.
Päikesespektris lähevad toonid sujuvalt üksteiseks üle:punane oranziks, oranz kollaseks, edasi tulevad heleroheline, tumeroheline ja helesinine, tumesinine ja lõpuks violett.
Iga spektrilõigu lainepikkusele vastab eri värv, mille toon on otseselt seotud spektri elektromagnetlaine pikkusega.Neid on võimalik mõõta ja nende mõõtühik on nanomeeter.