Objektiivsed küsimused võib omakorda jagada kahte rühma:

1. vabavastuselised küsimused (supply type), kus vastaja peab sisestama vastuse
2. valikvastuselised küsimused (selection type), kus vastaja peab valima õige vastuse vastusete variantide hulgast.

Vabavastuselised küsimused jagunevad:

1. Lühivastusega küsimus (short answer) on reeglina otsene küsimus, kus vastuseks on sõna, fraas, number või sümbol.
2. Lõpetav küsimus (completion item) koosneb lõpetamata seisukohast, kus vastuseks on sõna, fraas, number või sümbol.

Valikvastuselised küsimused jagunevad omakorda:

1. Alternatiivvastusega küsimused (alternativ- response items) koosnevad deklaratiivsetest seisukohtadest ning õppur peab otsustama, kas see on õige või väär, korrektne või mittekorrektne, jah või ei, fakt või arvamus.
2. Kõrvutamisülesanded (matching exercises) koosnevad kahest kõrvuti asuvast veerust (column), kus iga sõna, number või sümbol veerus tuleb vastavusse seada sõna, lause või fraasiga teises veerus.
3. Valikvastusega küsimused (multiple-choice question) koosnevad probleemist ja selle soovituslikest lahenduste loetelust.

Need on objektiivsete küsimuste põhitüübid ning neid võib modifitseerida ja kombineerida vastavalt testimise eesmärkidele. Mõningaid testi küsimusi võib kasutada arusaamise ja mõtlemisoskuse mõõtmiseks, teisi see vastu oskuste mõõtmiseks. Kõiki objektiivseid küsimusi eristab essevastusega küsimustest see, et nad piiravad vastaja vastamise võimalusi. Õige vastuse saamiseks peab õppur demonstreerima teadmisi, arusaamist või oskusi, mida küsimus nõuab. Vastajal puudub võimalus probleem ümber sõnastada või/ja esitada see oma sõnadega. Ta peab valima õige vastuse või kirjutama õige sõna, arvu või sümboli. Selline probleemi struktureeritud esitamine ja vastamise kitsendamine võimaldab objektiivset punkti arvestus, mis on kiire, lihtne ja täpne. Kuid teiselt poolt ei ole võimalik objektiivse küsimusega mõõta Bloomi taksonoomia kõrgemaid tasemeid.