Alternatiivvastusega küsimusi on lihtne konstrueerida. Kuid tuleb rõhutada, et väga kerge on ka konstrueerida kehva küsimust. Nendega saab kontrollida vaga kiiresti laia teemade valdkonda, sest küsimustele vastamine ei võta kaua aega. Automaatse testimise korral on punktide andmine lihtne, sest vastajal on vastamiseks ainult kaks varianti.

Alternatiivvastusega küsimusi kritiseeritakse[4] tavaliselt sellepärast, et õpilased suudavad ära tunda vale väite, kuid nad ei pruugi teada õiget vastust. Seda kriitikat saab vähendada, kui lasta õppuritel nende arvates vale väite korral sisestada õige vastus. Kuid kahjuks ei toeta seda võimalust enamus testimisprogramme.

Alternatiivvastusega küsimustega saab mõõta ainult õpitulemusi meeldejätmise tasemel. Erandiks on ehk põhjus-ja-tagajärg tüüpi küsimused. Küsimusele vastamisel on õppuritel ainult kaks vastamise võimalust ning nad võivad huupi arvates ära arvata õige vastuse pooltel juhtudel (tõenäosus 0,5). 

Järgnevalt vaatame alternatiivvastusega küsimuste konstrueerimisel ette tulevaid ohtusid ning kuidas neid vältida. Küsimuse konstrueerimise juures on põhieesmärgiks sõnastada väide nii, et see oleks vaba kahemõttelisusest. See on suhteliselt keeruline ning ainsad juhtnöörid, mida saab siin ette anda on negatiivset laadi.

Küsimuste konstrueerimise juures tuleb hoiduda laiadest üldistest väidetest. Sõnad, nagu näiteks sageli, üldiselt, harilikult ja mõnikord näivad enamasti tõese väitena ning absoluutsed terminid, nagu alati, mitte kunagi, kõik, mittekeegi näivad rohkem sobivamad väära väite korral. Samuti tuleks hoiduda triviaalsetest väidetest, sageli on need ka ebaolulised. Teiste sõnadega, esitage ainult selliseid küsimusi, mis on õppimise seisukohalt olulised, mitte teisejärgulised.

Küsimuste sõnastamisel ei tohi kasutada negatiivseid väiteid. Kui negatiivset väidet ei ole võimalik ümber sõnastada, tuleb see kirjutada kaldkirjas või suurte tähtedega. Kui on võimalik, tuleb väide esitada võimalikult lihtsalt ja lühidalt, jättes välja ebaolulise ja esitades ainult väite põhiidee.

Testis kasutatavad väited peavad olema enamvähem võrdse pikkusega. Tavaliselt on tõesed seisukohad pikemad, sest neid tuleb võimalikult täpselt sõnastada. Tõeseid ja väärasid väiteid peab testis olema enam vähem võrdselt. Enamasti jääb tõeste väidete arv testis kuskil 40 ja 60 protsendi vahele.