Hindamise liigid

Hindamisprotseduure võib liigitada mitmeti, olenevalt sellest, mis aspektist neid vaadata.

Testid ja teised hindamisprotseduurid võib vastavalt mõõtmise olemusele jagada kaheks - maksimaalse tegevuse mõõtmine (measures of maximum perfomance) ja tüüpilise tegevuse mõõtmine (measures of typical perfomance).

Maksimaalse tegevuse mõõtmise kategooriasse kuuluvad need protseduurid, mis määravad kindlaks hinnatava oskusi. Seda tüüpi protseduurid mõõdavad, kui hästi õppija demonstreerib oma teadmisi ja oskusi, kui ta on motiveeritud võimalikult kõrget tulemust saama. Lühidalt, hindamistulemus näitab, mida õppija on võimeline tegema, kui ta toob esile oma parimad küljed. Sellesse kategooriasse kuuluvad sobivus- (aptitude test) ja saavutustestid (achievement test). Sobivustest on peamiselt mõeldud mõne tulevikus toimuva õpitegevuse edu ennustamiseks. Näitena võiks siin tuua akadeemilise võimekuse testi, mis on mõeldud inimese kognitiivsete võimete ja/või teadmiste mõõtmiseks, mille põhjal saab prognoosida tulevast õppeedukust. Saavutustest on mõeldud mingi toimunud õpitegevuse edukuse astme määramiseks. Nende kahe testitüübi vaheline erinevus seisneb pigem testi tulemuste kasutamises kui testide sisus..

Tüüpilise tegevuse mõõtmise klassi kuuluvad protseduurid, mis mõõdavad inimese tüüpilist käitumist. Selle tüübi protseduurid on keskendunud probleemidele, mida indiviidid pigem tahaksid teha, kui mida nad suudavad teha. Meetod on loodud selleks, et hinnata huve, suhtumist, kohanemist ja erinevaid iseloomu omadusi. Siin on rõhk enam vastuste esinduslikkusel kui punktiarvestusel. Sellesse kategooriasse kuuluvad ankeedid (questionnaire), intervjuud (interview) ja hinnangud (rating) ja erinevad vaatlemistehnikaid (observvational technique). Kui eelpool toodud tehnikaid kasutada üksinda, siis ei paku need adekvaatset infot tüüpilise käitumise hindamiseks. Selleks, et õpetajal oleks võimalik teha täpsemaid otsuseid õppijate edusammude ja muutuste kohta, tuleks erinevate testide tulemusi kombineerida.

Teste ja teisi hindamise protseduure võib liigitada ka vastavalt nende kasutamisotstarbele õpetamise ajal - asukoha hindamine (placement evaluation), formatiivne hindamine (formative evaluation), diagnoosiv hindamine (diagnostic evaluation) ja summatiivne hindamine (summative evaluation).

iDevice ikoon Asukoha hindamine
Asukoha hindamist kasutatakse õppurite teadmiste kindlaks määramiseks õpetuse alguses. Hindamise eesmärgiks on kindlaks määrata õpetuse järjekord ja õpetuse viis, mis on enam sobilikumad igale õppurile. Asukoha hindamine on eriti oluline õppetöö individualiseerimise jaoks. Tüüpiliselt on vaatluse all järgmised küsimused:

  • Kas õppijal on olemas teadmised ja oskused, mis on vajalikud õpingute alguses? Näiteks, kas algajal arvutikasutajal, kes soovib õppida tabeliarvutuse kursusel, on olemas minimaalsed teadmised arvutikäsitsemisest või mitte.
  • Kas õppijal osa õpingute programmist on juba enne õppima asumist omandatud? Eriti oluline on see täiskasvanute õpetamisel. Kui õppuril on osalised teadmised olemas, võib ta mõne peatüki vahele jätta või kui ta valdab teemat võib ta kohe minna järgmisele kursusele.
  • Millised on õpilaste huvid, tööharjumused ja isikuomadused? Kas õpilasele sobib rohkem töö rühmas või iseseisev töö; kas ta oskab oma aega planeerida või mitte jne. Kaugkoolitus sobib iseseisvatele ja kõrge enesedistsipliiniga õppuritele.

Asukoha hindamiseks kasutatakse valmisolekuteste (readiness test), sobivuse teste (aptitude test), kursuse eesmärkidel põhinevaid eelteste (pretest), vaatluseid (observational technique).

iDevice ikoon Formatiivne hindamine
Formatiivne hindamine on õpetamise osa: küsimuste ja ülesannete komplekt, selleks et aidata õppijal efektiivselt õppida, aga mitte määrata kindlaks kursuse tulemust. Formatiivset hindamist kasutatakse õppeprotsessi jälgimiseks õpetuse ajal. Selle eesmärk on anda pidevat tagasisidet õppimise edukuse ja ebaõnnestumise kohta nii õppijale kui ka õppejõule. Õppijale pakub tagasiside eduka õppimise kindlustunnet ja toob välja spetsiifilised õpivead, mida tuleks parandada edaspidi. Õpetaja jaoks on selline tagasiside eelkõige vajalik selleks, et ta saaks korrigeerida oma õpetust. Formatiivse hindamisel kasutatakse sageli meisterlikkuse teste (mastery test), mis pakuvad otsest mingi õpetuse osa õpitulemuse mõõtmist. Vaatlustehnikad on kasulikud õppeprotsessi jälgimiseks – õpilaste edenemise ja õppimisvigade äratundmiseks. Kuna formatiivne hindamine on suunatud õppeprotsessi parandamiseks, siis selle tulemusi tüüpiliselt ei kasutata kursuse lõpuhinde panemisel.

iDevice ikoon Diagnoosiv hindamine
Diagnoosivat hindamist kasutatakse õpiraskuste diagnoosimiseks õpetamise ajal. Diagnoosiv hindamine on väga spetsiifiline protseduur ning see võtab vaatluse alla püsivad ja korduvad õpiraskused, mis ei leidnud lahendust pärast formatiivset hindamist. Kui tõmmata analooge meditsiiniga, siis formatiivne hindamine pakub esmaabi lihtsa õpiprobleemiga tegelemiseks ja diagnoosiv hindamine otsib nende õpiprobleemide aluseks olevaid põhjuseid. Diagnoosiv hindamine on laiahaardelisem ja detailsem kui formatiivne hindamine. Diagnoosiva hindamise peaeesmärk on määrata kindlaks õpiprobleemide püsivad põhjused ja tuua välja nende parandamiseks võimalikud tegevused.

iDevice ikoon Summatiivne hindamine
Summatiivset hindamist kasutame õppija esituse üldise taseme kindlaks määramiseks kursusel – vahenditeks küsimused ja ülesanded, hinded ja punktid. Summatiivse hindamise peaeesmärk on hindepanek või õpilaste teadmiste kinnistamine. Seda kasutatakse õppurite teadmiste hindamiseks pärast õpetamist. Summatiivne hindamine toimub tüüpiliselt kursuse (või selle mingi osa) lõpus. Summatiivset hindamist kasutatakse selleks, et kindlaks määrata, millises ulatuses on õpieesmärgid saavutatud. Seda kasutatakse peamiselt kursuse hinde panemisel või tõendamiseks, et õpilane on omandanud kavandatud õpitulemused. Summaktiivsel hindamisel kasutatavad tehnikad määratakse kindlaks õpieesmärkidega, aga tüüpiliselt on need õpetaja enda tehtud ainetestid, erinevat tüüpi tegevuste hinded (laboratoorsed tööd, suulised vastused) ja produktide hindamine (joonistused, uurimustööd). Olgugi, et summaktiivse hindamise peaeesmärk on hindepanek või õpilaste teadmiste kinnitamine, pakub see informatsiooni kursuse eesmärkide ja efektiivsuse kohta.

« Eelmine | Järgmine »