index

LIIMMATERJALID

Mööbli remontimisel ja restaureerimisel kasutatakse põhiliselt loomse päritoluga mittetoksilisi liime: kondi, naha, kaseiin ja polivinüülatsetaat (PVA) liime.

Kondiliime väljastatakse granuleeritult või plaadikestena. Vastavalt liimi sordile tema värvus on kollakaspruunist kuni tumepruunini (hele liim on kvaliteetsem).

Liimilahuse valmistamiseks granuleeritud või peeneks tükikesteks löödud liim valatakse üle külma veega vahekorras 1: 1 ja jäetakse paisumiseks seisma (3-4 tunniks – granuleeritud ja 6-8 tunniks plaaditükid). Peale paisumist liimi soojendatakse kahekordses liiminõus. Välimises on vesi ja sisemises liimilahus – temperatuur ei tohi olla kõrgem kui 80 C. Kõrgema t liimilahus kaotab liimimisomadused. Vahu peale tulekul liimilahusele on soovitav see eemaldada.

Liimilahus on soovitav valmistada koguses 1 kuni 2 päevaks. Korduv liimi soojendamine vähendab järsult tema liimimisomadusi. Liimi kasutatakse t vähemalt 50 C. Seejuures peab liimil olema teatud konsistents, ta peab voolama pintslilt pideva joana. Kui liim tilgub – siis ta on vedel, kui tardub lennul ja langeb klompidena – paks. Paksu liimi vedeldatakse kuuma veega.

Nahaliimi väljastatakse plaadikestena, peenestatuna ja helbelisena. Liimilahuse valmistamiseks purustatud plaaditükikesed ja helbed valatakse üle veega 1:2 või 1: 3 ja peale 12 tunnist paisumist valmistatakse liimilahus, segades liimilahust kuni ühtlase lahuse saamiseni.

Nahaliim erineb kondiliimist paremate liimimisvõimete ja heledama värvuse poolest. Samal ajal ta omab kõrget viskoossust, mis võib esile kutsuda puidu pragunemise pikisuunas peale liimimist. Soovitav on kasutada naha- ja kondiliimi segu.

Kõvade ja väärtuslike puiduliikide puidu liimimisel soovitatakse kasutada nahaliimi, millele on lisatud 20…40% kondiliimi; pehmete puiduliikide liimimisel kondiliimi, millele on lisatud 20…40% nahaliimi. Liim segatakse peale seda kui nad on paisunud ja muutunud ühetaoliseks. Liimi tuleks viia antiseptikut.

Kaseiinliimi valmistakse pulbrina, mis   koosneb kaseiinist, kustutatud lubjast, fluornaatriumist, vasevitrioolist ja petrooleumist. Liimilahus valmistatakse pulbri ja vee segamisega 1:1 kuni 1:2 (vastavalt puiduliigile ja liimimise liigile).

Valmistatud liimilahuse kogus peaks olema arvestatud 3…4 tunniks – liimi elujõulisuse ajaks. Liimilahust tuleb hoolikalt segada, nii et ei oleks tükke ja lastakse tal seista 10…15 min., peale seda tuleks liimilahuse pinnale tekkinud vaht ära korjata. Paksenenud liimilahus, mis ei ole võimeline pintslilt maha jooksma, edasisele kasutamisele on kõlbmatu. Lahjendada liimilahust viskoossuse vähendamiseks ei ole soovitav.

Kaseiinliim annab tugeva liimühenduse. Teda on lihtne valmistada ja kasutada, kuid ta omab suurt mahulist kokkutõmbumist, rabedust, peale selle ta võib muuta puidu värvust parkainetega puiduliikidel (tamm, pöök, pähkel, vaher, pirn, punane puu jt. Seepärast peale kaseiinliimiga liimimist tuleb kõik nired koheselt eemaldada.

PVA liim – poluvinüülatsetaadi dispersioon, kujutab endast viskoosset valget ühetaolist vedelikku, mis on saadud vinüülatsetaadi polumerisat- sioonil   vee keskkonnas polumerisatsiooni emulgaatori ja initsiaatori koostöös. PVA liimi, väljastatuna on kohe võimalik kasutada, omab praktiliselt piiramatut eluvõimet, ei ole toksiline, paistab silma elastsuse ja liimivuugi stabiilsusega, valgus- ja seentekindlusega. Puidu liimimine toimub füüsilise protsessi tulemusena, mille puhul lahusti (vesi) tungib puitu sisse, aga liimikihiks jääb polumeeri kile, tänu millele moodustub elastne liimühendus.

Poluvinüülatsetaat dispersioon omab termoplastilisust. Juba 38…40 C algab polumeeri pehmenemine, 60…70 C juures langeb järsult tugevus. PVA liimid ei ole niiskuskindlad, lahustuvad butiilatsetaadiga, perklooretileeniga ja teiste lahustitega, s.t. nad ei ole täielikult tagasipöörduvad. Need omadused on aluseks kasutamiseks restaureerimistöödel.

PVA liimi kasutamisel on vaja arvestada suurt tundlikust puidu niiskusele. Ei soovitata liimida erineva niiskusega detaile. Kõrgendatud niisku- sega puidul suureneb liimi nakkumise aeg. Väga kuiva puidu liimimisel, mis on imendumisvõimega, vesi eraldub nii kiiresti, et liimivat materjali on raske peale kanda; seejuures ei moodustu monoliitset kilet. Sellistel juhtudel tuleb eelnevalt liimitavat kohta niisutada või kergelt lahjendada liimi veega.

PVA liim liimib hästi suurte pooridega puitu, näiteks, niisuguseid puiduliike, nagu saar, tamm, punane puu, pähkel; okaspuitu ja pehmet lehtpuitu ning oluliselt halvemini tihedat puitu (pöök, pirn, vaher), aga samuti puitu, milles on eeterlikke õlisid (palisander, roosipuu, kannikesepuu, amarant).

PVA liim ei ole kontaktne, ta ei kleepu kohe, seepärast liimimisprotsessis on vajalik panna suuremat survet, mille suurus oleneb detaili kujust, puidu liigist, liimitava pinna olukorrast, ruumi temperatuurist ja teistest faktoritest.

Liimimise protsessile (polumerisatsioon) võivad mõjuda happelised värvained, peitsid, mida kasutatakse spooni peitsimiseks, seepärast PVA liimi ei soovitata kasutada pealistamisel ja mosaiiktöödel. Teda kasutatakse põhiliselt tappseotiste remondiks, prussikosade liimimiseks, kohtade kindlustamisel (puidu saepuruga) korduvate kruvide jaoks, lappide kinnitamisel.

Mõned restauraatorid katsuvad kasutada sünteetilisi vaikliime, erandlikult liime epoksiitsete vaikude alusel, mis annavad head adgeesiat erinevatele materjalidele ja suurt tugevust. Neid kasutatakse inkrustatsiooni, Boulle mosaiigi restaureerimisel. Seejuures rikutakse tagasipöördumise printsiipi. Peale selle, aja jooksul, paljud sünteetilised polumeersed materjalid kaotavad elastsuse, mis võib viia mitte ainult mosaiikosade liimist lahti tulekuni, vaid ka kaardumiseni ja aluse pragunemiseni s.t. kultuurimälestusmärgile tuua tähendulikku kaotust.