VIIMISTLUSKATETE REMONT JA RESTAUREERIMINE

XVIII – XIX sajanditel tislerimööblitoodetel kaitsedekoratiivsete viimistluskatete loomiseks kasutati nii läbipaistvaid kui ka mitteläbipaistvaid materjale. Läbipaistvate katete saamiseks kasutati peamiselt sellakpolituure või vahamastikseid, mitteläbipaisvatel – liimi(temper) või õlivärve, aga samuti susallkulda kuldamiseks. 

Antikvaarse mööbli viimistlemine on pikaaegne ja keeruline protsess, sisaldades ettevalmistavad (toonimise, kruntimise, pooritäite) ja põhioperatsioonid. Viga või hoolimatus nende igaühe täitmisel võib ära rikkuda hea restaureerimise. Seepärast viimistluskatteid väheste defektidega ja vigastustega ei eemaldata, aga remonditakse värskendatakse “Polipol” tüüpi koostistega.

Suuremalt rikutud katted, mis ei oma erilist väärtust (vaha, email, lakk), ei remondita, vaid eemaldatakse loputitega või lihvpaberitega ja kantakse peale uus kate, kasutades tehnoloogiaid ja materjale, mis olid kasutusel minevikus või kaasaajal.

Läbipaistev viimistlus

Vanaaegse mööbli uuesti tehtava läbipaistva viimistluse protsess koosneb lihvimisest, toonimisest (valgendamine), kruntimisest või pooritäitmisest, poleerimisest sellakpolituuridega või vahatamisest.

Lihvimiseks kasutatakse peeneteralisi lihvpabereid ja puidust vildiga klotsi, millele mässitakse ümber lihvpaber tasapindade töötlemisel. Profiilsete pindade lihvimine ja lõplik lihvimine tehakse ilma klotsita. Lihvitakse, nagu reegel, puitu pikikiudu, erandiks salmilisus ja pahk, mida töödeldakse ringlevate liigutustega.

Kindlasti vajalik operatsioon enne järgnevat toonimist ja poleerimist – puidu karvakeste eemaldamine peale lihvimist – pinna niisutamine nõrga liimilahusega ja peale kuivamist ülestõusnud karvakeste maha lihvimine kasutatud peeneteralise lihvpaberiga.

Värvimist (toonimist) kasutatakse uute detailide värvuse kokkuajamisel vanade detailide värvusega. Vana puitu värvitakse ainult äärmistel juhtudel, kui üks mööbli osa erineb palju värvuse osas teisest, näiteks põletamise tagajärjel või pleekimine mitmesuguste plekkide eemaldamisel. Mosaiikkomplektide (intarsia, marketrii), millede puhul kasutati erinevaid puiduliike, tekib vajadus toonida üksikuid osasid (nii uusi kui ka vanu), et tagasi anda komplektile eelnev erksus ja kontrastsus. Vajalik on hästi teada erinevate puiduliikide omadust muuta värvust toonimisel ja järgneval vananemisel, tuleb ilmutada suurt ettevaatlikkust ja kunstilist tunnetust, et mitte rikkuda komplekti koloriidi ühtsust ja samal ajal anda talle tagasi olnud värvus ja väljenduslikkus.

Värvimiseks (toonimiseks) on parem kasutada värvide vesilahuseid, eelkõige naturaalsete – kohvijääk, teejääk, kreeka pähklite kestad (pähklipeits), punasepuu saepuru. Neid võtab puit hästi vastu, ei ole vaenulik, küllalt valguskindel ja lubab tugevdada loomulikke toone sellel või teisel puiduliigil. Haruldaste puiduliikide imiteerimisel kaotuste täitmiseks kasutatakse sünteetilisi (aniliin) veeslahustavaid värve ja peitse. Orienteeruvalt võib juhinduda andmetega, mis on toodud tabelis 1( Pt.  II- Materjalid viimistluskatete remondiks ja uuendamiseks).

Värvimist teostatakse käsna abil, mida kiiresti liigutatakse mööda pinda liigne kuivatatakse ära. Kui värvimine ei kindlusta esimesel korral tooni intensiivsust, siis seda teostatakse teist korda.

Värvuse tooni lõplikuks korrekteerimiseks kasutatakse aniliinvärve, mis lahustuvad piirituses, mida viiakse krundi, laki või vahamastiksi sisse.

Enne kui alustada toote lõplikku viimistlemist sellakpolituuridega, teostatakse pinna kruntimine või pooritäitmine vastavalt esialgsele viimistlusele.

Kruntimine teostatakse nitrolakiga, naturaalse värnitsaga või sellaklakiga. Lakid kantakse tasasele pinnale tampooniga, nikerdustele – pintsliga, värnitsat – poolkuiva tampooniga ja hõõrutakse hoolikalt pooridesse. Kui kruntimiseks kasutatakse nitrolakki, siis peale lihvimist enne poleerimist pind töödeldakse tasandusvedelikuga RME.

Pooritäitmist teostatakse suurepoorilise puiduga toote poleerimisega viimistlusel. Pooritäide valatakse väiksesse nõusse ja perioodiliselt segatakse, sest täiteaine setib põhja. Pooritäide kantakse algul servadele, siis külgedele tihedast linasest riidest tampooniga ringikujuliste liigutustega, siis hõõrutakse ta puidu pooridesse nii kaua kuni poorid on lõplikult täis. Liigne pooritäide eemaldatakse sama tampooniga ristuvate liigutustega. Pinnad puhastatakse puhta lapiga. Puidu pooride vahele peale puhastamist ei tohi jääda jälgi pooritäitest. Peale kuivamist pinda lihvitakse ettevaatlikult peeneteralise kulunud lihvpaberiga.

Sellakpolituuridega poleerimine – küllalt töömahukas ja läbipaistva viimistluse keeruline protsess, mida tehakse soojas (vähemalt 18º C), valges, puhtas ja tolmust vabas ruumis.

Poleerimistampoon (joon.27 a) valmistatakse kortsutatud räbaldunud villastest ribadest või lõdvast kudumisvillast, mis keeratakse linase riide sisse. Tampooni suurus sõltub poleeritava pinna või detaili suurusest.

Pinnad peavad olema poleerimisel horisontaalasendis. Kui toote kuju ja mõõtmed ei luba neil olla horisontaalselt, poleerimine teostatakse kalduasendis. Seejuures jälgitakse tähelepanelikult tampooni survet ja pinnal moodustuvat läiget. Väiksed detailid kinnitatakse nii, et nad ei liiguks töö ajal. Enne poleerimist puhastatakse pinnad hoolikalt tolmust.

Avades riidelapi – tampooni sisemine kortsutatud osa immutatakse polituuriga nii, et tampoon oleks niiske, kuid mitte märg ja asutakse poleerima.

Eelnevalt krunditud või pooritäitega töödeldud pinnale kantakse mõned tilgad lina, kanepivõi päevalilleõli selleks, et tampoon ei kleepuks poleeritavale pinnale ja libiseks kergelt mööda pinda. Mõned tilgad õli kantakse ka tampoonile. Õli ühtlustatakse sirgete liigutustega tampoonile kergelt vajutades, aga siis ringlevate liigutustega kogu pinnal. Töö käigus järkjärgult suurendatakse survet tampoonile. Siis poleeritavale pinnale kantakse väike kogus pimsspuudrit, mida saadakse kahe tüki naturaalse merepimssi omavahel hõõrumisel.

Pimsipuuder täidab üksikud lõhed ja poollahtised poorid, kui neid on, ja üheaegselt peenelt lihvib pinda, tehes selle tasaseks ja siledaks. Pimss on erinevate värvustega. Vajalik on kasutada pimssi, mis on värvuselt lähedane viimistletavale puidule.

Polituuri kantakse toote pinnale sujuvate, pidevate, spiraalikujuliste ja siksakikujuliste libisevate liigutustega (joon.27 b). Peale igat tampooni üleminekut pinnal peaks pinnale jääma õhuke polituuri kiht. Korduv polituur kantakse 2…3 min. pärast peale esimese kihi pealekandmist ja tema kuivamist. Niisuguseid kihte esimesel poleerimise perioodil kantakse kuni 50 ja rohkem nii kaua kuni pinnal ei ilmu ühtlast läiget.

Tampooni kuivamisel lisatakse temasse polituuri, kuid sellisel hulgal, et ta ei jätaks rasvaseid jälgi, sest sel juhul polituuri kuivamine venib, mille tagajärjel tampoon võib “põletada” pinda. Tampooni kontrollitakse eelnevalt, tehes mõned proovitõmbed mõnel lauatükil.

Poleerimisprotsessis tampooni ei tohi hoida ühel kohal, teda on vaja sujuvalt ja pidevalt liigutada poleeritaval pinnal. Tampooni liikumine peab algama sujuva liikumisega tema küljel, aga mitte asetamisega ülevalt. Kõik kurved peavad olema ümardatud; tampooni tuleb eemaldada kerge libisemisega tema servast, aga mitte lahtiselt ülesse.

Peale esimese etapi poleerimise lõppu (läike ilmumine) tampooni vahetatakse ja poleerimist jätkatakse ilma pimssi kasutamiseta, vähem kontsentreeritud polituuriga (8…10%ga), rohkem kiiremate ja hoogsamate liigutustega, viies pinna kuni peegelläikeni. Poleerimise lõpus lisatakse tampoonile puhast piiritust õli eemaldamiseks.

Poleerimine lõpetatakse pinna “kuivaks tegemisega”, milleks teda puuderdatakse viini lubjaga või magneesiumiga (selleks võib kasutada laste hambapulbrit) ja eemaldatakse tolm pehme riidega, mis on niisutatud lahjendatud piirituses. Siis pinda hõõrutakse puhta linase lapiga, kaetakse ta tolmu eest ja hoitakse teda 2..5 ööpäeva jooksul.

Peale mõnda päeva peegelläige poleeritud pinnal tuhmub, toimub polituuri kokkuvajumine puidu pooridesse, ilmuvad kõik pinna ebatasasused ja defektid. Teostatakse pinna märglihvimine peeneteraliste lihvpaberitega ja lakibensiiniga ning uuesti poleeritakse katet. Kõrgekvaliteetne poleer saavutatakse 3…4 korraga, seejuures hoidmise ajad lähevad iga kord pikemaks. Et toode ei kaotaks vana tunnuseid s.t. ei näeks välja “uuena” pinda mõnikord hõõrutakse peene puidusöe pulbriga või trepelipulbriga, summutades tugeva läike. See operatsioon vajab suurt kogemust ja ettevaatust. Selleks ei ole erilist vajadust, kuna pinna poleerläige aja jooksul iseendast tuhmub.

Poleeritud detailid monteeritakse tooteks suure ettevaatusega kriimustuste, muljutiste ja teiste vigastuste vältimiseks. Et monteerimisel mitte määrida liimiga kohti, mis puutuvad kokku ühendustes, neid eelnevalt määritakse rasvaga, mida on siis kerge eemaldada.

Sellakpolituuridega katteid, millel ei ole pragusid, kihtide libisemist, sissevajumist ja täppe keemilisest või soojuslikust toimest, ei eemaldata vaid värskendatakse emulsioonkoostistega, mida väljastab tööstus, näiteks, “Gamma”.

Enne emulsiooni kasutamist on vajalik eemaldada tolm poleeritavalt pinnalt, emulsiooni loksutada ja kanda peale õhukese kihina. Peale mõningaid minuteid hoidmist hõõrutakse pinda villase lapiga kuni läike saamiseni. Selleks kasutatakse steariinhappe ja tärpentiini (2 : 3) koostist, värvitud, kui vaja, vastavate värvidega.

Valged täpid poleeritud pinnalt eemaldatakse, kergelt hõõrudes puuvillase kanga tükiga, mida on immutatud viinapiiritusega ja jättes pinna niiskeks. Kui täpid ei kao – tuleb operatsiooni korrata. Valged täpid, mis on tekkinud poleeritud pinna kokkupuutel kuumade esemetega, näiteks, triikrauaga, teekannuga – eemaldatakse hõõrudes vigastatud kohta villase lapiga, mis on kastetud piirituse ja taimse õli segusse. Teisel juhul vigastatud kohta hõõrutakse parafiini ja vaha seguga, kaetakse veekindla paberiga ja surutakse kuuma triikrauaga. Kui on vaja, operatsiooni korratakse. Peale täppide kadumist töödeldud kohta hõõrutakse pehme villase lapiga.

Vahaga viimistlust, mis annab rohkem mattpinda kui poleerimine, kasutatakse põhiliselt massiivpuidust (suurepooriliste puiduliikidega) mööblil – tamm, pähkel, saar.

Uuesti vahatamisel kantakse hoolikalt lihvitud pinnale želeetaolise konsistentsiga vahamastiksit tampooniga, mis on tehtud jämedast kangast, või kõva pintsliga. Peale kuivamist mastiksit hõõrutakse sisse villase lapiga kuni ühtlase siidise läike saamiseni. Vajadusel 2…3 päeva pärast operatsiooni korratakse. Suure tugevuse kattele andmiseks pinnale kantakse üks kuni kaks kihti polituuri või sellaklakki.

Tammest mööblil vahakatte värskendamiseks kasutatakse koostist, mis on valmistatud järgmisel viisil. Ühele klaasile õllele lisatakse üks teelusikas suhkrut, keedetakse, lisatakse väike tükike vaha, siis jahutatakse ja sooja lahusega hõõrutakse poleeritavat pinda, peale kuivamist hõõrutakse sisse villase kangaga kuni läikeni.

Kaasaaegset mööblit uuesti viimistletakse nitrolakkidega järgmises järjekorras: esimene nitrolaki kihi pealekandmine (pintsliga või pihustamisega); kuivamine 30…40 min. t 18º 23º C; kuiv lihvimine lihvpaberiga nr.5…6, keeratud ümber vetruva alusega klotsi; teise nitrolaki kihi pealekandmine (nagu esimesel korral); kuivamine 60 min. t 18º 23º C. Peale seda toimub katte vääristamine ühel järgmistel variantidel:

1. Märglihvimine lihvpaberitega nr.5..6 mehaniseeritud instrumentidega kasutades lakibensiini; katte tasandamine tampooniga, mis on kastetud RME vedelikku, ringikujuliste liigutustega kuni ühtlase läike ilmumiseni; hoidmine 2…4 tundi.

2. Kerge kuiv lihvimine lihvpaberitega nr.5…6; matt nitrolaki pealekandmine pihustamisega; kuivamine 2…4 tundi.

Üksikutel osadel läike taastamine, valgete täppide kaotamine nitrotsellulooskatetega pindadel viiakse läbi tampooniga tasandamisvedeliku RME abil, tasandatakse kate ja hoitakse 2…4 tundi. Väikeste kriimustuste ja vigade kaotamiseks katet eelnevalt lihvitakse lihvpaberitega nr.5…6 lakibensiini kasutamisega.