Mööbel on erinevate ajaloo etappide inimese loomingulise tegevuse tulemus. Ta kujutab endast ühiskondade kultuurimälestusmärke. Temas väljenduvad elutingimused, tavad ja inimeste maitsed, tehnika arengu taseme iseloomustus, saame andmeid materjalidest ja tootmismeetodi- test kindlal ajaloo perioodil konkreetses riigis. Mitte ühelgi kujutava kunsti esemel või tootel kui mööblil leiavad kasutamist erinevad materjalid ja tehnoloogilised võtted.

Portselanimaal ja lakid, metallivalu ja vermimine, luu- ja puuskulptuur, gobelään ja pressitud nahk, kalliskivid, kilpkonna pantser, pärlmutter – kõik nad leiavad  harmoonilist kasutamist mööblil. Parimad näidised kaunistavad maailma muuseumide ja galeriide kogusid. Mööbli restaureerimise kunst on teada juba ammustest aegadest. Juba XVII ja XVIII sajandi kuulsad mööblimeistrid koos uute toodete valmistamisega, restaureerisid ka vana mööblit, tihti tehes mööblit ümber vastavalt oma aja moe nõuetele. Sel ajal suhtuti mööblisse kui dekoratiivsetesse esemetesse, neis ei nähtud kultuuri mälestusmärke ja ei püütud mööblil säilitada tema esialgset ilmet.

XIX sajandil loodi juba suured firmad, mis tegelesid vana mööbli restaureerimisega. See oli seotud mööbli tööstusliku tootmise arenguga, käsitsi töö  kriisiga,  turule  ilmunud odavate, kuid tahumatue ja mittetäiuslike toodetega, mis olid valmistatud masinate abil.

XIX sajandi II poolel ilmusid uued arusaamad restaureerimisele: esialgse kultuurimälestusmärgi taastamine – eelnevalt vastava ajaloo perioodi mööblikunsti tundmaõppimisega.

Mis puudutab mööblit, siis teadusliku restaureerimise teoreetilised alused kaasaajal on alles väljatöötamisel. Praktiline restaureerimine baseerub põhiliselt traditsioonilistele meetoditele ja võtetele. Nagu ka XIX sajandi II poolel oli enamuses restaureerimise eesmärk – mööblikunsti mälestusmärkide taastamine.

Mööblitisleri-restauraatori eriala on meil veel üsna haruldane.

Omandada vana mööbli restaureerimiskunst ei ole nii lihtne. Ta nõuab meistrilt kõrget kultuuri, teatud kunstilist ettevalmistust, laialdasi teadmisi mööbli ajaloost ja tehnoloogiatest, täiuslikke oskusi erinevate materjalidega tehnilisel töötlemisel jne.

Erinevalt restaureerimisest mööbli remont eeldab vabamat käitumist: muutmist, uuendamist, välisilme muutmist ja viimistlust. XX sajandi I poole mööbel remondi tagajärjel, nagu reegel valmistatud masinatel, on mugav, ökoloogiliselt puhas, võib elada oma teist elu.

Mööbel, nii vana kui ka kaasaaegne muutub järjest kallimaks. Tänu mööbli remondile väheneb nõudlus uute ettevõtete järele, hoitakse kokku suurt osa puitu, viimistlus ja teisi materjale, vähenevad töökulutused.

Seoses eraettevõtete arenguga ilmuvad uued väiksed remonttöökojad, mis tegelevad mööbli uuendamise ja restaureerimisega.