DEKORATIIVSETE OSADE TAASTAMINE

Mosaiikkaunistused 

Inkrustatsioon ja intarsia. Inkrustatsioon – see on puitesemete kaunistamine sisselõigetega teistest materjalidest (luu, pärlmutter, värvilised metallid, kivid), mis lõigatakse välja erinevate kujudena plaadikestena ühetasaselt kaunistatavale pinnale. Kuigi inkrusteerimise kunst on tuntud vanast ajast, tooteid, mis on dekoreeritud selle tehnikaga on vähe. See harv ja kallis kaunistamine, nõudes restaureerimisel eriti hoolikat ja tähelepanelikku suhtumist.

Indarsia – see on puittoodete inkrusteerimine puitplaadikestega, erinedes alusest värvuse ja tekstuuri poolest. Intarsia tegemise tehnika on see sama, mis inkrusteerimisel, tema restaureerimise võtteid on kirjutatud allpool.

Inkrusteeritud esemetel peale üldiste vigastuste (konstruktsioonide nõrgenemine, praod, killud, muljutised) võivad olla defektid inkrustatsiooni lahtitulnud või kaotatud osade näol, mida on hädavajalik taastada.

Dekoori taastamise põhimõtteid võib demonstreerida toote näitel, mis on inkrusteeritud luuga.
 

Sarnaste toodete restaureerimist alustatakse pinna puhastamisest, osade eemaldamisest – mis kergelt on pesades kinni, desinfitseerimisest ja konserveerimisest juhul kui puidul on putukvigastused. Siis remonditakse konstruktsioon (parandatakse praod, mõlgid, laastud), peale seda alusta takse dekoori taastamist. 

Süvendid alusel puhastatakse vanast liimist skarpelliga, püüdes mitte vigastada suurte süvendite põhjas tehtud täkkeid.

Tootelt võetud vahetükid puhastatakse mustusest ja vanast liimist; de koori kaardunud osad pehmendatakse niisutamisega kanges äädik- või fosforhappes ja aetakse sirgeks surve all pressis. Kaotatud osade taastegemiseks kasutatakse suurte sarvloomade luid. Luu peab olema rasvast puhas keetmise teel 2…3 tundi kaltsineeritud sooda lahuses (7…12 g soodat 1 l vee kohta).

Õhukeste plaadikeste saamiseks surutakse luu kruustangide vahele, millel on puidust pakid, kokku ja saetakse peeneteralise raamsaega. Plaadikeste fassaadpinda tasandatakse kaaplehega ja lihvpaberitega erinevate teralisustega (jämedamast – peeneteraliseni).

Vajaliku kontuuriga vahetüki saamiseks tehakse lõikemudel. Selleks kaotatud koha peale asetatakse leht õhukest valget paberit, sellele – kopeerpaber ja teine leht paberit. Skarpelli servaga tõmmatakse süvendi servasid mööda ja saadakse esimesel paberilehel kontuuri jälg. Lõigatakse välja nii, et must joon jääks sissepoole ja kleebitakse luust plaadikesele. Vahetükki saetakse välja vineerisaega, kasutades õhukest saagi metalli jaoks, hoolikalt aidatakse järele pesasse, töödeldes tema servasid ja alumist pinda nii, et ta läheks tihedalt pesasse ühetasaselt tasapinnaga. Vahe tüki alumisele poolele puiduga paremaks haakumiseks tehakse viltuse võrgu kujulised sälgud.

Vahetükkide esipinda poleeritakse pimsipulbriga, mis on veega segatud ja väiksemad kriimustused eemaldatakse vildiga – need, mis lihvpaberiga. Loomade luud valguse toimel omandavad ebameeldiva kollaka varjundi, siis teda valgendatakse 30% vesinikülihapendi lahusega, aga vana luu värvuse ühtlustamiseks kasutatakse tee keedust. Töö teostatakse valmis vahetükkidel.

Vahetükid liimitakse peale tisleriliimiga. Väikeste puuduste täiteks võib kasutada pahtlit, mis on tehtud PVA veega segatult (1:1), millele lisatakse alabastrit kuni kooretaolise konsistentsi saamiseni. Liigne liim ja pahtel eemaldatakse peale kuivamist skarpelli ja niiske tampooniga.

Luust kaunistusi tihti graveeriti. Graveeringute taastamine on keeruline ja vastutusrikas ülesanne. Kui on säilinud analoogiline vahetükk siis graveerimise joonis tuuakse sellelt üle kalkale ja siis uuele detailile. Kui analoogilist vahetükki ei ole, siis restauraator teeb joonise projekti, erinevate illustratsioonmaterjalide tundma õppimise alusel (fotod, joonised, gravüür ja analoogilised stiililised esemed), juhindudes isikliku tundmustega ja meisterlikkusega. Muuseumi eksponaadi projekt peab restaureerimisel olema kinnitatud restaureerimisnõukogus.

Graveerimise joonis kantakse luu hästi poleeritud pinnale pliiatsiga (kõvadus T – 2T). Et joonis töö ajal ei kustuks ja luu ei määrduks järgneva mastiksi ärapühkimisega siis kantakse pinnale kiht värvitud lakki või poonimisvaha.

Graveerimiseks kasutatakse graveerimisnugasid (joon. 22,a), rihvleid (joon. 22,b), sirkleid (joon. 22,c), graveerimisuuritsaid (joon. 22,d). Vajalik on valida see tööriist, millega töötas vana meister.

Graveerimisel graveerimisnuga hoitakse nagu pliiatsit ja vastavalt surve astmest ja tööriista kaldest saadakse jooned mitmesuguste paksustega. Rihvlit ja sirklit kasutatakse paralleelsete joonte pealekandmisel. Graveerimisuuritsaid hoitakse kõigi parema käe sõrmedega nii, et käepideme ots toetuks peopesasse. Veetav joone paksus oleneb uuritsa lõikenurga suurusest.

Graveerimisjoonise väljapaistmiseks hõõrutakse temasse pigmente. Võib ka selleks otstarbeks kasutada poonimisvaha, mis koosneb kuivanud õlivärvist ja vahast (1:2), mida hõõrutakse õhukesest kangast tampooni abil. Luu inkrusteerimise fragment enne ja peale restaureerimist on näidatud joon.23.

Marketrii.

Marketrii on mosaiigi komplekt, mis on tehtud spooni tüki kestest. On teada mitmeid marketrii valmistamise viise. XVII ja XVIII sajanditel algul toote alusele liimiti spoon, mis oli mosaiigi fooniks, millesse siis märgitud joonisele lõigati sisse spoonist vahetükid teisest värvusest ja tekstuurist (intarsia tehnika). Hiljem mosaiigi osasid hakati sisse lõika ma spooni, mis oli fooniks, kinnitama liimpaberiga ja koos fooniga liimi ma toote pinnale nagu pealistust (kaasaaegne tehnika).

Kui mosaiik kujutab endast lihtsat geomeetrilist joonist, näiteks, parketti – ühesugustest sirgjoonelistest geomeetrilistest figuuridest, siis komplekt võib teha eelnevalt lõigatud osadest ja liimida nad serviti või nende liimimine paberile tihedalt üksteise vastas. Niisugust komplekti nimetatakse parketrii (sõnast parkett).

Viis kuidas saab rohkem täpsemat üksikute osade joonist – tuleb kaks teineteisele asetatud spoonilehte (erinevate värvustega) üheaegselt välja lõigata või välja saagida vineerisaega fooni osad ja vahetükk. Pannes esimese lehe lõikesse teise lehe vahetüki – saadakse üheaegselt kaks vastandlikku värvuselt komplekti.

Mosaiikkomplektidega tooteid tavaliselt viimistletakse poleerimisega.

Kui viimistluskate on säilinud ja mosaiigi defektid (kriimustused, muljutised, kihtidena eraldumised, kaotused) on minimaalsed, kasutatakse eeskätt konserveerimis abinõusid: eemaldatakse mustus, tugevdatakse komplekti osasid, parandatakse kitiga või pahtliga väiksed defektid, taastatakse väiksemad kaotused, värskendatakse ja vajadusel paksendatakse või osaliselt taastatakse sellelt—polituurkate.

Suurematel purustustel: katte vigastused, tugevalt mustusega koos, lõhenemisel, kaardumisel ja komplekti osade kihtidena eraldumine, aga samuti juhul kui eelneval restaureerimisel on viimistlus teostatud mitte kvaliteetselt, kate eemaldatakse, pind puhastatakse ja pestakse tampooniga üle (tampoon on niisutatud etüülpiirituses). Ei tohiks kasutada selleks leeliselisi koostisi või ammoniaaki, mis võivad muuta mosaiigi osade värvust.

Väga keeruline ja vastutusrikas töö on mosaiikkomplekti kompositsiooni taastamine juhul kui kaotused on suured. Kui marketrii teostatakse osade sisselõikamisega ja eelneva foonspooni liimimisega siis kaotuse kohtades alusel on näha noajäljed, mis lubab taastada kaotatud osade kontuurid; jääb valida puiduliik värvuse ja kiudude suuna järgi. Niisugune olu kord tekib ka siis kui laotused ei ole suured. Kui nad on mõõtmetelt suured ja mosaiik tehti osade sisse lõikamise meetoditega ja spoon järgneva kogu komplekti liimimisega, siis on vajalik kunstnik— kunstiteadlase abi, analoogide kasutamine, aga kui see on muuseumi eksponaat – restaureerimise projekti koostamise, mis peab olema kinnitatud restaureerimisnõu kogu poolt. Kui taastatakse ornamentkompositsiooni, mille analoogid on samal tootel, siis kopeeritakse olemasolevad fragmendid.

Asendada tuleb ainult kadunud või purunenud mosaiigi osad, mida ei saa kasutada, kuid mis olid ebaõnnestunult vahetatud eelmise restaureerimise käigus.

Vahetükkide kuju, mida kasutatakse lokaalsete defektide parandamiseks, valitakse nii et vahetükid oleksid tähelepandamatud. Järsu puidu tekstuuri väljendumisel vahetükkide liitekohad peavad võimalikult kokku minema kiudude suunaga. Sel juhul vahetükid tehakse pikikiudu venitatult kolmnurkadena või vöötidena (joon. 24) kuigi seejuures kaotatakse osa vanast puidust. Seejuures, mida kitsam vööt seda tähelepandavam ta on. Teha suuri vahetükke on otstarbekas ainult sel juhul kui on olemas täpselt samasugust puitu ja mööblil ei ole erilist väärtust.

Mosaiigi keerulise kontuuri kaotuse korral tehakse alguses lõikeleht paberist. Lõikeleht liimitakse spoonile, mis on valitud vahetüki jaoks ja saetakse välja vineerisaega. Siis vahetükid liimitakse paberialusele ülalt, peale kuivamist paber eemaldatakse.

Vanasti kasutati laialdaselt mosaiikkomplektides spooni peitsimist naturaalsete värvidega ja peitsidega, aga spooni põletamist kuumas liivas. Restauraator peab kasutama neid samasid võtteid.

Põletamist kasutatakse järkjärgulise tooni üleminekul tumedamalt heledamale saamiseks, mis loob ruumilise kujutise. Selleks peen puhas liiv raputatakse laia madala servadega metallnõusse ja kuumendatakse pliidil. Liiva sisse vertikaalselt asetatakse liimimiseks ettevalmistatud mosaiigi osad. Pika sirge ääre põletamisel tuleb jälgida, et liiva pealispind oleks tasane kogu detaili pikkuses ja liiv oleks ühtlaselt kuumutatud. Puidu tumenemise aste määratakse visuaalselt. Tähtis on detaili mitte üle hoida, selli sel vastandjuhul alumine äär söestub ja puruneb. Kui peale osa liimimist on vajadus teda puhastada või lihvida, tuleb arvestada, et toon kuigi palju muutub heledamaks.

Mosaiigikomplekte tihti graveeriti. Kaotatud graveeringu taastamine teostatakse ainult otsese analoogi olemasolul.

Boulle marketrii.

Boulle marketrii on restauraatorite vaatevinklist rohkem keerulisem ja ettevaatlikku liginemist vajav dekoreerimise viis.

Kuulus prantsuse mööblitisler Andre Charles Boulle (16421732) lõi mosaiikkomplekte valgevasest kilpkonna pantseri foonil, sarved, valgevasest mustpuu või teiste puiduliikide foonil. See tehnika on saanud Boulle marketrii nimetuse või Boulle mosaiik, seisneb selles, et kahest teineteisele asetatud erinevatest materjalidest üheaegselt lõigatakse või saetakse vineerisaega välja fooni ja vahetüki osad. Pannes esimese lehe lõiked vahetüki teisesse, saadakse kaks vastandasendi värvusega komplekti.

Boulle mosaiigis kasutati samuti tina, elevandiluud, pärlmutrit. Kilp konna pantser värviti teiselt poolt, nagu reegel, liimivärviga punaseks (harvem ka mustaks) ja dubleeriti paberiga, mis kompenseeris aluse ebatasasusi ja oli fooniks. Aluseks kasutati harilikult männipuitu. Ühes tootes erinevate oma omadustelt materjalide koostöö temperatuuriniiskuse tingimuste muutumisel viis tihti mosaiigi lagunemiseni. Seepärast mööblil, mis oli kaunistatud Boulle marketriiga – tuli vanasti tihti remontida ja restaureerida.

Niisuguste esemete tüüpilisemad vigastused (peale aluse lõhenemise ja kaardumise) on pealistuse kihiti lahtitulek, eeskätt metallosadel, mis mõnikord hoiavad kinni ainult pronksliistudega, mosaiiki raamides. Kilpkonna pantseri plaadikesed on omadustelt ligemal puidule kui metallile ja omavad paremat siduvust alusega, kuid nad lõhenevad ja kaarduvad, niis kuse puhul liimitud servad võivad lahti tulla. Paber, mis on liimitud plaadikeste tagaküljele, valgub laiali, mis viib mosaiigi kaotusteni. Sagedasti Boulle mosaiik on nii halvas olukorras, et tuleb täielikult komplekt üle liimida.

Enne kui asuda komplekti ülejäänud osade lahtivõtmisele, tuleb joonis üle kanda paberile, et säilitada üldine kompositsioon. Algul võetakse ma ha metallplaadikesed õhukese noa abil. Vajadusel liimivuuki niisutatakse 95-se piiritusega. Siis võetakse lahti kilpkonna pantseri plaadikesed, aurutades neid märja kaltsu ja kuuma triikraua abil. Kilpkonna pantseri plaadikesi tuleb kuumutada ja niisutada mõõdukalt, et vältida kaardumist. Mõningatel juhtudel kasutatakse samuti piiritust. Et säilitada esialgset värvi kilpkonna pantseri plaadikeste tagaküljel – on vajalik lahti liimida võimalusel mööda paberikihti.

Mõnikord on vaja lahti liimida korraga kogu komplekt, näiteks piirituse abil. Et mosaiik ei laguneks tuleb temale esipinnale eelnevalt liimida tihe paber.

Sel juhul, kui metallosad on deformeerunud, neid korrigeeritakse väikse rihtvasaraga või surutakse metallplaatide vahele. Kilpkonna pantseri kõverdumise puhul – neid aetakse sirgeks auruga soojendamise teel järgne va jahutamisega pressis. Mosaiigi osade tagumine pool puhastatakse paberijääkidest ja vanast liimist.

Komplekt pannakse kokku, kinnitades vahetükid liimilindiga, mis liimi takse esipinnale. Kui esialgset värvi mosaiigi tagaküljel ei ole säilinud, teda taastatakse, siis liimitakse tagakülje paber ja võetakse ära paber esi pinnalt.

Kaotuste korvamiseks lahtivõetud pannool tehakse lõikelehed kaotatud osadest. Kilpkonna pantseri plaadikesed saetakse välja ja töödeldakse kaaplehega kahelt poolt kuni vajaliku paksuse saamiseni. Siis plaadikesed lihvitakse algul jämedamateralise ja siis peenemateralise lihvpaberiga, et mõlema poole pind saaks sile, peaaegu poleeritud. Suured fragmendid saadakse väikestest tükikestest jootmise teel. Selleks ühendatavate plaadikeste servad lõigatakse kaldu asetatakse teineteisele ja surutakse läbi paberlehtede kahe vasest kuuma plaadi vahele.

Vajaliku fragmendi üldkuju saamiseks liimitakse tisleriliimiga 3 mm paksusele vineerile, tagumisele küljele liimitakse tihe paber või spoon kaardumise vältimiseks. Siis plaadikese pinnale liimitakse lõikeleht ja vineerisaega saetakse välja mosaiigi osa. Et eraldada vineeri kilpkonna pantseri plaadikestest, pannakse osa mõneks minutiks kuuma vette. Sama moodi saadakse sarve fragmendi osad.

Metallist fragmentide korvamiseks (punasest vasest, valgevasest, tinast) võetakse suured lehed, millede paksus peab vastama kilpkonna pantseri plaadikeste paksusele (harilikult 0,5…0,6 mm). Eelnevalt tehakse metalli lõõmutus. Joonistega kalka liimitakse metalllehele, mis omakorda on liimitud vineerile ja vineerisaega saetakse välja mosaiigi fragment. Vineer ja kalka peale seda eraldatakse.

Boulle marketrii uuesti valmistamisel (olemasolevate analoogide järgi) kilpkonna pantseri plaadike liimitakse 3 mm paksusele vineerilehele, te male – leht, mis kaetakse mosaiigijoonistega kalkaga. Peale väljasaagimist plaadikesed eraldatakse ja koostatakse mosaiigi muster, liimides osad esipinnaga paberile, millel on joonis. Vahed, mis moodustusid saagimisega, täidetakse kilpkonna pantseri värvi värvitud mastiksiga. Metall plaadikeste tagumist külge lihvitakse jämedateraliste lihvpaberitega või kriimustatakse uuritsatega pinna kareduse saamiseks (et kindlustada me talli parem siduvus alusega). Vajadusel kilpkonna pantser värvitakse kergelt lahjendatud värviga (guaššiga), kandes teda pintsliga kogu pannoole.

Komplekti tugev liimimine alusele saadakse ainult pealistamise ühtlase paksuse puhul, mis saadakse mosaiigi tasandamise teel. Selleks komplekti tagaküljele liimitakse tihe paber samast värvusest, mis on värv. Liimi värvitakse samuti kergelt samasse värvusesse. Komplekt esipinnaga (läbi vahelehe) asetatakse tasasele metalllehele (alumiiniumist või tsingist) või kõvast puidust lauale, kaetakse pehme kartongiga, teise metalllehega ja asetatakse surve alla. Surumisega esipind sirgeneb ja muutub tasaseks, ebatasasused tagumisel küljel surutakse kartongi. Kartongi äravõtmisel paberil on näha pinna reljeef, mida tasandatakse lihvpaberiga. Seejuures, nagu reegel, välja tulevateks osadeks on valgevase osad, milledest paber lihvub maha, jäädes kilpkonna pantseri osadele. Selle tagajärjel pind muutub hästi rihituks ja tasapinnaliseks.

Boulle marketrii liimimisel alusele mõned restauraatorid kasutavad sünteetilisi epoksiitvaikude alusel tehtud liime, arvates, et see tagab dekoori pikaajalisuse. Kuid see vahend on radikaalne, rikkudes restaureerimistegevuse tagasipöördumise printsiipi, sellesse tuleb suhtuda ettevaatlikult. Vähem ohtlik on PVA dispersiooni kasutamine, mida kantakse pintsliga alusele ja komplekti tagaküljele, pakk asetatakse pressi alla ja hoitakse seal 24 tundi.

Mosaiigi komplekti pinnalt eemaldatakse paber enne lõplikku viimistlemist, peale seda alustatakse graveeringu taastamist, kui ta oli ja on olemas analoogi joonis. Välja graveeritud joonis täidetakse liimist mastiksiga, mis on värvitud musta värvi tahma guašši lisamisega. Mastiksit kantakse peale pahtlilabidaga ja peale kuivamist tasandatakse. Võib samuti kasutada värvitud vaha või tussi, mida on segatud sellaklakiga.

Liimitud komplekti hoitakse mõningad päevad, enne kui hakatakse lihvima ja poleerima. Lihvimine toimub lihvpaberitega, järkjärgult üle minnes jämedamateraliselt peeneteralistele ja lõpetatakse märglihvimisega veekindlate peeneteraliste lihvpaberitega Algul poleeritakse treepelipulbriga, siis puidusöega tampooni kasutamisega, mis on õli sisse kastetud ja lõpuks poleerpastaga tampoonile kantult. Lõpuks peale õlist puhastamist pind kaetakse õhukese sellaklaki kihiga, et vältida valgevase oksüdeerumist.