Mööbli konstruktiivsete osade taastamine

Ettevalmistustööd

Üldised andmed.
Mööbel, mis tuleb remonti või restaureerimisele, tuleb põhjalikult läbi vaadata defektide selgitamiseks ja taastamistööde meetodite väljatöötamiseks.

Visuaalse ülevaatuse käigus eemaldame esemelt tolmuimeja, harjade ja kuiva pehme lapiga tolm ja muud pinnapealsed määrdumised. Eelkõige selgitatakse vigastused, mis on tekitatud bioloogiliste kahjurite poolt: hallitus, mädanikud, putukvigastused. Hallitus ja mädanik on näha puidu pinnal valgete või hallide niitidena,  kile hõbedase tooniga või valgete vatitaoliste helvestena (märjal puidul). Niiske mädanikuga puit omab iseloomulikku lõhna, kuiv erineb rohkem tumedama värvusega. Pinnakihti kaapimisel avanevad tihedad lõhed pikija ristikiudu.

Toonesepa lennuavade leidmisel koputatakse eseme pinnale: nõrk tume heli annab tunnistust sellest, et puit on sisemuses lagunenud.

Edasi uuritakse mööbli konstruktsiooni olukorda, määratakse tappühendite tugevus ja tihedus, liikuvate sahtlite, suundlattide, tugede ja karkassi osade terviklikkust, märgitakse puuduvad osad. Lõpuks vaadatakse üle eseme pindade olukord Tehakse kindlaks (visuaalselt) viimistluskatte iseloom (laki liik, värvid, kuldamised) ja tema defektid,  pealistuskihi olukord (kihtidena eemaldumised, praod, kaotused). Selgitamaks vigastused ja dekoratiivsete elementide kaotused(puidunikerdused, inkrusteerimised, furnituurjne. ).

Sel juhul kui mööbel on antikvaarne,  on vaja selgitada, kas ese on minevikus restaureeritud või remonditud,  missugused tema osad on algsed, missugused on liidetud hiljem. Seda eelkõige viimistletud pinna suhtes. Kui ilmneb kahtlus selles, kas viimistluskate on esialgne—siis teda sondeeritakse mehaaniliselt või keemilisel viisil. Mehaanilisel viisil vähenähtaval kohal urgitsetakse skalpelliga viimistluskatet kuni puiduni. Sondeerimise pindala peab olema minimaalne (täielikult piisab 2x3 sm). Läbipaistva katte urgitsemine võimaldab hinnata kile paksust ja kõvadust ja sel viisil määrata (oletatavat) laki olemust. Mitmekihilisel värvkattel järk-järgult urgitsetakse kiht-kihilt määrates tema paksuse ja värvi. Keemilisel viisil kate eemaldatakse kihiti lahustitega. See viis on rohkem efektiivne s. t. lubab täpsemalt määrata viimistlusmaterjali olemust (tema lahustumise järgi) ja välistab mehaaniliste vigastuste võimaluse pindadel.

Kui ülemise viimistluskihi all avastatakse esialgne või rohkem huvitavam viimistlus, sondeerimist laiendatakse, tehakse seda mitmetes kohtades, et hinnata alumise kihi olukorda. Uurimiste tulemusena võetakse vastu otsus, kas teha uus viimistlus või jätta vana.

Kui kate on tehtud kaasaaegsete viimistlusmaterjalidega(nitrotselluloos, õli jt. Lakkidega,  õlivärviga, nitroemailiga),  see tunnistab remondist ja mööbli uuendamisest mitte ammu – see tuleb pinnalt maha võtta.

Paraalleelselt eelneva antikvaarse mööbli tundmaõppimisega teostatakse tema mõõtmised. Kui ta ajalugu on teadmata, otsitakse kõike võimalike teatud esemest, määratakse kindlaks tema tegemise aeg ja koht, leitakse analoogid. Pildistatakse kogu ese ja erinevad tema osad ja samuti rohkem olulised olemasolevad vigastused.

Eelnevate uurimiste tulemusena—pannakse kirja kõik leitud vigastused ja nende remontimise ja restaureerimise viisid.

Olenevalt mööbli ajaloolisest ja kunstilisest väärtusest, tema seisukorrast ja edasise eksponeerimise tingimustest või kasutamise kohta võetakse vastu otsus -- kas tuleb teha ainult eseme konserveerimine, osaline rekonstrueerimine või teatud järgus rekonstrueerimine. Määratakse kindlaks restaureerimistööde kord, kasutatavad vahendid ja viisid restaureerimisel.

Toote remonti või restaureerimisele saabumisel selgitatakse –missugustes tingimustes ta kuni selle ajani asus. Esemed, mis on olnud niisketes ruumides, olenevalt nende olukorrast tuleb hoida toatemperatuuril mõnest päevast kuni kuu ajani, enne kui asuda nende taastamiseni. Mööbel, mis on nakatunud toonesepa mardikaga isoleeritakse, et teised esemed ei nakatuks.

Toote lahtivõtmine üksikuteks detailideks. Seda operatsiooni viiakse läbi rohkem täielikumaks ja kvaliteetsemaks desinfitseerimiseks ja puidu tugevdamiseks, juhul kui temal on seen ja putukvigastused,  pealistuse ja viimistluse taastamiseks. Ennekõike eemaldatakse karkassilt osad, mis ei oma jäika ühendust: võetakse välja liikuvad sahtlid ja riiulid, küljest ära uksed, metallist pealiskaunistused, käepidemed, lukud jne. . Kappidel, mis on koos kiiltõmmitsate abil, eraldatakse karniis, küljed,  tagasein, siis kui on vajadus eraldatakse sambakesed, pilastrid ja teised dekoratiivdetailid.

Ei tuleks lahti võtta korpusmööblit, eriti pealistusega, kui tema osad on jäigalt ühendatud (liimi abil) ja kui selleks ei ole erilist vajadust. Uuel kokkupanekul võib juhtuda eseme moonutusi.

Istemööblil (toolid, tugitoolid,  diivanid) tappseotised,  nagu reegel, on nõrgenenud, aga ka osaliselt purunenud. Sellepärast konstruktsioon võetakse lahti, eelkõige ära võttes pehmed osad ja kõik välised detailid, mis segavad demonteerimist. Sõlmi, mis on küllaldaselt tugevad ei võeta lahti.

Suured osad võetakse lahti põrandal, väiksed sõlmed ja detailid tööpingil—kuhu pannakse alla pehme allapanek. Lahtivõtmisel kasutatakse tapipeitleid, tisleripeitleid, puitkiilusid,  mis pannakse prakku ja kerge koputamisega nendele aetakse toote osad laiali. Kunagi ei maksa eraldada mingisuguseid detaile jõuga. Eelnevalt on vaja kindlaks teha kas neid ei hoia midagi koos. Võivad olla naelad,  kruvid,  mis on jäänud eelnevast restaureerimisest, liimi jäänuseid. Viimasel juhul liimi vuuki tilgutatakse mõni tilk piiritust ja peale minutilist hoidmist püütakse ühendus lahti saada. Vajadusel liimivuuki määritakse piiritusega uuesti. Metalldetailide mahavõtmisel kantakse neile kruvide väljakeeramise kergendamiseks pipetiga mõni tilk õli.

Puidu tugevdamine ja desinfitseerimine. Mööbel, mis on nakatunud hallitusseene või tõugurikete poolt, enne restaureerimist desinfitseeritakse. Purunenud puitu, kui on võimalik, tugevdatakse.

Traditsioonilisteks materjalideks,  mida kasutasid restauraatorid vanal ajal desinfitseerimiseks ja üheaegselt ka puidu tugevdamiseks (konserveerimiseks, mis oli nakatunud tõuguriketega, olid looduslikud vaigud: kampol,  dammara,  sellak, poonimisvaha). Nende vaikude lahustitega orgaanilistes lahustites (piirituses, tärpentiinis, toluoolis, bensiinis, atsetoonis ja nende segudes) immutati puitu, mis omandab tugevust ja vastupidavust kahjurite vastu. Need segud on kõrgelt efektiivsed, vähe toksilised inimestele (toksilisus sõltub kasutatavast lahustist),  kuid kallid ja defitsiitsed.

Kaasaajal puidu desinfitseerimiseks ja tema kaitseks bioloogiliste kahjurite vastu kasutatakse kloori ja fluori sisaldavaid preparaate: pentakloorfenooli, pentakloorfenolaat naatriumi, floornaatriumi, dimetüülbensiilammooniumklooriidi. Viimast kasutatakse piiritus või vesi-piiritus 3-4% lahuses, millega pritsitakse või määritakse eseme pinda.

Võitluseks majaseenega kasutatakse valmis preparaate (pentakloorfenolaat naatrium, boorhape ja kaltsineeritud sooda segu) jpm.

Toonesepa mardika hävitamiseks kasutatakse vedelat putukamürki, mida tuleb kanda pinnale pintsliga 2-3 korda vahepealse kuivamisega või pritsitakse pritsiga väljalennu avadesse.

On olemas ka teistsuguseid desinfitseerimisi: formaliin aurudega töötlemine,  mürgiste gaasidega erilistes kambrites, radioaktiivse kiiritusega, sünteetiliste vaikude sisseimbumisega. Viimane meetod on saanud kõige rohkem kasutamist,  sest ta üheaegselt desinfitseerib ja tugevdab puitu, kuigi seejuures rikutakse pöörduvuse printsiipi.

Välismaal (Saksamaa) kasutatakse laialdaselt preparaati “Ksilamon”, mida väljastatakse erinevates modifikatsioonides desinfitseerimiseks (kuiva vedelikuna) või puidu desinfitseerimiseks ja tugevdamiseks. Viimasel juhul viiakse koosseisu kõvendaja, toimub vaigu polümerisatsioon puidus.

Kasutatakse ka analoogilisi koosseise polübutüülmetakrilaadi alusel, mis on lahustatud aromaatsetes süsivesikutes (näiteks, ksüloolis). Segu viiakse meditsiinilise pritsiga lennuavadesse, mida hoitakse vertikaalselt, minimaalselt, et puit säilitaks oma struktuuri pehmuse, ei muutuks plastikuks.

Eseme pinnale sattunud segu tuleb koheselt eemaldada lahustiga.

Lõplikult avad suletakse pahtliga,  mis valmistatakse 2 osast mesilasvahast ja 1 osast kampolist, millele lisatakse natuke kipsi ja restaureeritava pinna värvi pigmente. Lahustatud koosseis tärpentiinis viiakse peale pahtlilabidaga, korralikult töödeldakse plommid, eemaldades liigse.

Värvitud pindade desinfitseerimist (liimitud värvide alusel) ja kuldatise kihil teostatakse etüülpiirituse või piiritus-atsetooni seguga (1:1). Vana tehnoloogia järgi nende tugevdamiseks kasutati tärpentiini ja kuuma tislerivõi kalaliimi, samuti vahavaigu koostist,  mis on valmistatud 2 osast mesilasvahast ja 1 osast dammaravaigust või kampolist. Kaasaaegne metoodika tugevdamine seisneb selliseks kasutamiseks uusi materjale: 10-15% segu vinüülatsetaadi vesidispersiooni koos 2etüülhehsikrilaadiga; 8% segu vinüülatsetaadi vesidispersiooni lahust etileeniga.

 Pehme mööbli osad (jõhv,  kangad,  nahk) tuleb samuti desinfitseerida.

Vanade viimistluskatete eemaldamine. Vana viimistluskate eemaldatakse enne remonti sel juhul, kui ta ei vasta esialgsetele (kantud peale eelmise restaureerimisega), küllaldaselt rikutud,  katab kinni puidu tekstuuri ja pinna defektid--see kõik raskendab materjalide valikut kaotuste korvamiseks.

Vanad katted eemaldatakse lahustitega,  loputusega või kuivalt lihvpaberitega lihvimisega (vastavalt katte liigist ja tema seisukorrast). Ei tohi hakata kohe tööle tugevalt mõjuvate vahenditega. Algul tuleks kasutada lakibensiini, kõrge kontsentratsiooniga etüülvõi nuuskpiiritust. Siis veendudes selles, et nad on väheefektiivsed kasutada järk-järgult aktiivsemaid lahusteid ja loputamisi.

Loputatakse eraldi igat eseme kattepinda. Algul niisutatakse lahustiga või kaetakse loputusvedelikuga kogu pind,  siis loputatakse hoolikalt või puhastatakse üksikud osad, siis uuesti hõõrutakse lahustiga kogu pind ja lõpuks, pestakse teda bensiiniga, tärpentiiniga või sooja veega, et eemaldada lahusti jäljed.

Peale pindade kuivamist, mis on vabanenud viimistluskattest, kui on vajalik siis eemaldatakse üksikud plekid valgendavate segudega.

Lihvimisega eemaldatakse tugevalt pragunenud,  kulunud ja kooruvad katted ning samuti tasandatakse puidu pinnad peale seda lahustitega ja loputustega katte eemaldamist, kui pinnal on veel ebatasasusi. Võttes maha õhukese puidu pinnakihi,  tumenenud aja jooksul, antakse talle esialgne värvus. Siiski seejuures hävitatakse ka aja paatina, seepärast üks tähtsamatest restauraatori reeglitest seisneb järgmises: lihvida võimalikult vähe ja väga ettevaatlikult. Üldse ei tohiks kasutada kaaplehte,  eriti pealistatud pinnal,  sest seejuures väheneb pealistuse paksus,  mis restaureerimisel võib puruneda.

Mööbli konstruktsiooni osade toestamisel--karkassidel ja korpustel--on vaja säilitada operatsioonide täitmisel kindel järjestus. Kui mööblit ei demonteeritud,  siis ennekõike tugevdatakse tappja teisi konstruktsiooni ühendusi. Siis parandatakse lõhed, muljutised ning teised pinnapealsed vigastused ja lõpuks täiendatakse kaotusi konstruktsiooni osadel. Kui mööbel saabus lahtiselt või oli lahti võetud ettevalmistustööde käigus,  iga konstruktsiooni osa taastatakse eraldi: täidetakse lõhed, mõlgid, parandatakse pealistusdefektid,  mõningatel juhtudel viimistletakse (sellakpolituuridega poleerimisel) ja siis pannakse korpus või karkass kokku.